Möödunud 2025. aasta jäi veiste kasvatussektoris Bulitko sõnul pigem positiivsena meelde. Farmerid said oma toodangu eest väärilist hinda ning nii piima-, liha- kui ka tõuloomaturg toimisid hästi. „Piimahinnad olid Euroopa tasemel, liha hinnad kõrged ja ka tõuloomade vastu oli huvi väga suur – kohati oli pigem küsimus selles, et loomi ei olnudki piisavalt pakkuda,“ kirjeldab ta.
Edu ei tähenda veel kindlust
Samas rõhutab Bulitko, et ühe hea aasta põhjal ei saa teha pikaajalisi järeldusi. Loomakasvatus on aeglane ja kapitalimahukas sektor ning varasemad mõõnad ei taastu kiiresti. Seda ettevaatlikkust peegeldab ka investeerimisaktiivsus. Möödunud aastal avati Eestis vaid üks uus farm. „On olnud aegu, kus aastas on avatud kümme uut farmi. See näitab väga selgelt, et täna ei julgeta investeerida või oodatakse veel kindlamat tulevikku,“ ütleb ta. Loomade arv püsis küll üldjoontes stabiilsena, kuid märkimisväärset kasvu ei toimunud. Buitko hinnangul peegeldab see sektori ettevaatlikku seisu – tootjad ei vähenda karju, kuid ei julge ka neid suurendada. „Ühelt poolt on see positiivne, et loomade arv ei ole langenud, teisalt näitab tagasihoidlik kasv selgelt, et sektor ootab kindlamaid signaale,“ selgitab ta. Loomakasvatuses tehtavad otsused on pikaajalised ning nii investeeringud kui ka karjade suurendamine eeldavad usku stabiilsesse hinnakeskkonda ja selgesse tulevikuperspektiivi. „Kui täna otsustatakse mitte investeerida, siis ei tähenda see, et probleem tekib homme – mõju tuleb alles aastate pärast,“ rõhutab Bulitko, lisades, et just selline vaoshoitud seisund on iseloomulik sektorile, mis küll toimib, kuid ei arene oma potentsiaali ulatuses.
Aretus ja teadmussiire on kõige alus
Positiivseid arenguid näeb Bulitko eeskätt aretuse ja teadmussiirde valdkonnas, kus viimased aastad on toonud mitmeid sisulisi ja pika mõjuga edasiminekuid. Märgiline samm oli sugu- ja suguvalikuga sperma tootmise käivitamine Eestis. „Seda oleme üle 20 aasta sisse toonud ja alguses olid hinnad väga kõrged. Nüüd on võimalik seda tehnoloogiat rakendada juba Eesti pullide peal,“ selgitab ta, rõhutades, et see annab Eesti aretusele senisest suurema iseseisvuse ja konkurentsivõime.
Oluliseks tunnustuseks peab Bulitko ka ETKÜ eestvedamisel toimunud tõupullide konkurssi ja oksjonit, mis on viimastel aastatel kasvanud arvestatavaks sündmuseks kogu sektoris. „Oksjoni vastu tunnevad huvi ka tõuveisekasvatajad teistest riikidest ja see on selge märk, et meie aretustöö tulemusi hinnatakse rahvusvaheliselt,“ ütleb ta. Bulitko sõnul ei ole tegemist pelgalt müügiüritusega, vaid kogu sektori visiitkaardiga, mis peegeldab aastatepikkust tööd karjade kvaliteedi parandamisel.
Teadmussiirde poolel toob ta esile ETKÜ spetsialistide osalemise rahvusvahelistel konverentsidel ja koostöövõrgustikes. „Sealt tulevad kontaktid ja teadmised, mida me saame oma töös kohe rakendada,“ märgib ta. Täiendavat lootust annab ka võimalik piimatoodangu rekord – esialgsete andmete järgi võib 2025. aasta kujuneda ajalooliseks, kuid ametlikud tulemused selguvad alles veebruaris.
Piima- ja lihaturgude kõikumised
Kui möödunud aasta andis põhjust mõõdukaks rahuloluks, siis 2026. aasta algab märksa pingelisemas õhustikus. Toorpiima hinnalangus ja ebastabiilsus mõjutavad kogu piimasektorit. „Eestis toodetakse umbes 70 protsenti rohkem piima, kui me ise tarbime. See tähendab, et oleme väga tugevalt seotud ekspordiga ja sellega, mis toimub Euroopa ja maailma turgudel,“ selgitab Bulitko. Rahvusvahelised arengud – sealhulgas Hiina tollimaksude tõus Euroopa piimatoodetele – avaldavad survet kogu hinnamudelile.
Eriti teravalt ilmnes ebakindlus 2025. aasta lõpus, mil mitmel tootjal puudusid piimamüügilepingud uueks aastaks. Samal ajal langes nn SPOT-piima hind mõnes Euroopa riigis väga madalale – tegemist on ilma pikaajalise lepinguta müüdava piimaga, mille hind peegeldab turu hetkeseisu kõige vahetumalt. Näiteks detsembris kukkus sellise piima hind Hollandis kohati vaid 10 sendini liitri kohta, andes selge signaali, kui kiiresti ja järsult võib turuolukord halveneda. „Need on signaalid, mis panevad küsima, kui jätkusuutlik see sektor sellise hinnakõikumise juures on,“ nendib Bulitko. Tema sõnul on see üks põhjuseid, miks Eesti piimafarmid on järjest suuremad – suurem tootmismaht aitab kriisidele paremini vastu pidada. Samas on loomakasvatus erinevalt taimekasvatusest pöördumatu: „Kui farm suletakse, siis sinna elu enam tagasi ei tule.“
Sektori arengut pärsivad tema hinnangul ka ebapiisavad investeeringutoetused ja vananenud taristu. Paljud noorkarjakompleksid asuvad aastakümnete vanustes hoonetes, kus investeerimisvajadus on väga suur. „Toetuste mahud jäävad järjest väiksemaks, aga farmide tasuvusaeg on pikk. Siin on riigi ja Euroopa Liidu roll otsustava tähtsusega,“ ütleb Bulitko. Ta rõhutab ka peretalude ja noorte loomakasvatajate olulisust, eriti lihaveise- ja lambakasvatuses. „Tugev loomakasvatus saab toimida ainult siis, kui meil on nii suured ettevõtted kui ka elujõulised peretalud.“
Ihaldatud eksport
Viimastel aastatel on Eesti tõuloomade eksport kujunenud üheks olulisemaks valdkonnaks, kus ETKÜ roll ei piirdu pelgalt vahendamisega, vaid hõlmab ka turu avamist ja usalduse loomist. Bulitko sõnul on mitmed sihtturud juba selgelt välja kujunenud. „Usbekistan, Aserbaidžaan, Türgi ja Kasahstan on väga suured ja olulised turud, kuhu oleme aastaid loomi müünud,“ loetleb ta. Eriti märgiline on tema hinnangul Kasahstan, kus tõuloomade alane koostöö sai täiendava kaalu ka riikidevahelisel tasandil, kui allkirjastati vastav koostöömemorandum.
Samas ei piirdu ETKÜ ambitsioonid ainult juba sisse töötatud sihtriikidega. Fookuses on ka täiesti uued turud, kuhu Eesti loomi seni müüdud ei ole. „Praegu on laual Põhja-Aafrika suund ning käimas on sertifitseerimisprotsessid,“ selgitab Bulitko. Aasta esimeses pooles on Eestisse oodata ka Iisraeli delegatsiooni, kes inspekteerib kohalikke ettevõtteid. „Kui saame Iisraelilt müügitunnustuse, avaneb Eesti loomakasvatajatele täiesti uus piirkond,“ ütleb ta, rõhutades, et selliste turgude avamine on pikk ja detailne töö.
Oluliseks, kuid praegu veel tulevikku jäävaks võimaluseks peab Bulitko Ukrainat. „Kui see koletu sõda ükskord lõpeb, siis on Ukraina kindlasti väga suur loomade ostja,“ ütleb ta. Sõjajärgsel perioodil vajab riik ulatuslikku põllumajanduse taastamist ning kvaliteetsel aretusmaterjalil võib seal olla oluline roll. Just seetõttu peab Bulitko oluliseks, et Eesti oleks selleks hetkeks valmis – nii bioohutuse, usaldusväärsuse kui ka logistiliste lahenduste mõttes.
Ekspordivõimaluste kõrval tuleb loomakasvatussektoril arvestada ka mitmete tõsiste piirangute ja riskidega. Transiidi katkemine läbi Venemaa on sundinud kasutama oluliselt kallimaid transpordilahendusi, mis mõjutab otseselt Eesti loomade konkurentsivõimet välisturgudel. Samal ajal püsib kõrge loomataudide risk. „Ohud on reaalsed ja nendega tuleb igapäevaselt arvestada,“ rõhutab Tanel-Taavi Bulitko, viidates suu- ja sõrataudi riskile, sinikeele levikule lähiriikides ning Lõuna-Euroopas esinevale nakkavale sõlmelisele dermatiidile (lumpy skin disease). Just seetõttu peab ta oluliseks, et ETKÜ jätkab järjekindlalt karjatervise ja viirustõrje projektidega, mille eesmärk on tõsta Eesti loomakarjade bioohutust ja usaldusväärsust rahvusvahelisel turul.
Sektori kestlikkus ei sõltu Bulitko hinnangul siiski ainult tootjatest ja ekspordivõimalustest, vaid ka laiemast ühiskondlikust hoiakust. Kodumaise loomse toodangu eelistamine annab farmeritele kindlustunde ja loob eeldused investeeringuteks, mis omakorda toetavad kogu maaelu püsimist.
Eraldi tõstab ta esile tööjõuküsimuse. Loomakasvatus vajab senisest enam noori nii tootjateks kui ka spetsialistideks. Automatiseerimine ja tehnoloogia arenevad kiiresti ning pakuvad uusi, tehniliselt nõudlikumaid töökohti, kuid ka need lahendused vajavad inimesi, kes neid juhiksid ja arendaksid. „Potentsiaal on olemas,“ ütleb Bulitko, „küsimus on selles, kas suudame selle muuta stabiilseks ja kestvaks kasvuks.“
Tanel-Taavi Bulitkoga vestles Juuli Nemvalts.