Kui Ilmarilt küsida, et kui ta saaks uuesti kõike otsast alata, et mida ta siis valiks õppimiseks-töötamiseks, tuleb vastus üsna kiirelt. „Noh, ilmselt ikkagi see eriala… kuna ma olen loomadega tegelenud, ma ei tea, aastast siis kui ma olin juba viis, kuus ja seitse,“ meenutab ta. „Algul küll tegelesin hobustega, nendega tegelemine valmistab siiani suurt rõõmu. Isegi EPAs ehk Eesti Põllumajanduse Akadeemias ma läksin tollal õppima zootehnikat, küll olen lõpetanud zooinsenerina,“ tõdes ta.
Õiged valikud
Pärast kõrgkool lõpetamist oligi EPA see koht, kus noor Ilmar leidis oma kutsumusele selgema kuju. Ehkki loomakasvatus oli talle juba kodust tuttav, kinnistus suund just seal. Ja nagu sageli elus, mängivad otsustavat rolli inimesed. „Paljuski miks ma jäin EPA juurde, oli tänu sellele, et tuli üks noor aktiivne dotsent, Olev Saveli, sinna kateedri juhatajaks, ja tema lihtsalt nii öelda motiveeris mind sinna jääma,“ meenutas Ilmar soojalt.
EPA aastad olid mitmekesised. Ilmar ei olnud ainult auditooriumides ja laborites – teda huvitas see, kuidas loomakasvatus areneb ka tehniliselt. Ta osales mitmetes huvitavates uurimisprojektides. „Tegime seal selliseid ülesandeid nagu erinevad andurid lehmadele, mis olid Eerika farmis tookord välja töötatud – südamelöökide mõõtjad, soojuskiirguse mõõtjad. Isegi sööt jooksis loomadele ette juba 80-ndate aastate alguses, nii nagu praegugi lindiga. See oli juba tookord laudas olemas, aga tolle aja tehnika lihtsalt ei pidanud vastu, kuna seadmetel oli väga palju liikuvaid osi,“ rääkis ta.
Pidev areng
1996. aastal liitus Ilmar Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga ja sellest sai tema teine kodu. Kui küsida, mis teda on ühistus hoidnud nii kaua, on vastus lihtne ja siiras: „Ikkagi võib-olla see eriala ja töö loomadega ja ütleme ausalt, ka väga meeldivad inimesed.“
Aastakümnete jooksul on Ilmar näinud loomakasvatussektori suurt arengut. Ta on olnud ka aktiivne kujundaja selles protsessis. „Kindlasti väga oluliselt on tõusnud intensiivsus loomakasvatuses ja toodangutase koos sellega. Piimakarjakasvatuses hakkas see muutuma, ma arvan, aastal 2002, kui ehitati esimesed vabapidamise laudad Tormasse ja Põlvasse. Sealt tulid teised riburada pidi järele. See oli uus tase – enne olid lehmad lõas, mitte vabapidamisel. Nüüd on praktiliselt kõik edukad farmid vabapidamisel. Süsteem on hoopis teine,“ osutas ta.
Veiste hindamine ja aretustöö on samuti läbinud suure muutuse. Kui kunagi vaadati pigem looma üldist välimust, siis täna hinnatakse loomi väga spetsiifiliste tunnuste järgi, arvestades ka uute tehnoloogiate vajadusi. „90-ndatel tuli see süsteem Euroopasse ja siis me tegime esimesed katsetused selle süsteemiga just Olev Saveli juhendamisel. Tookord hindasime loomi esimesel, teisel ja kolmandal laktatsioonil – selle kohta on ka artikkel ilmunud. Süsteem on sama, aga väga hästi edasi arenenud,“ rääkis ta.
Loomade näitajad
Muudatused pole olnud ainult visuaalsed või funktsionaalsed. Nad on olnud ka sügavalt seotud geneetilise materjali ja aretustööga. „Farmides on hakatud jälgima, et udar sobiks automaatsesse lüpsmisse. Vanasti ei vaadanud seda keegi. Nüüd valitakse loomi näiteks selle järgi, et tagumiste nisade asetus sobiks robotisse. Kui need on otsapidi koos või lausa risti, ei sobi need loomad farmi,“ analüüsis Ilmar tehnika mõjutegureid loomaaretusele.
Ka jalad ja sõrad on hindamisel olulised, kuid nende tunnuste päritavus ei ole nii kõrge kui näiteks lihastusel. „Jalad on kindlasti hindamises sees – nii piimaveistel kui lihaveistel. Lihaveise lihastuse päritavus on aga üle 50 protsendi – see on oluline vahe,“ selgitas ta. Üks teema, mis Ilmarit on pikalt huvitanud, on loomade suurus ja selle mõju farmi töökorraldusele. „Kui ma hakkasin hindama, siis oli keskmine loom umbes 145 cm kõrge. Mõne aasta pärast olid loomad juba tunduvalt suuremad. Nüüd on kõrgus üle 150 cm. Aga kui loom läheb liiga suureks, siis ei mahu nad näiteks lüpsiplatsile. Kõige kõrgema turjakõrgusega lehma, mida ma olen näinud, oli Saksamaal simmentali tõugu lihaveis – 193 cm. Mõtle ise, kui suur see on.“
Rahvusvaheline mees
Ilmar ei ole töötanud ainult Eestis. Tema teadmised ja kogemused viisid teda ka rahvusvahelistele ostureisidele, kus esindati tervet Nõukogude Liitu. „Kunagi on mind nii öelda vette visatud ja saadetud siis välisriiki esindama „suurt kodumaad“, et loomi osta. Seal tuli palju ise õppida. Aga see, mis me koolist saime, eriti EPAst, aitas kindlasti kaasa. Firma, kes meid vastu võttis, vaatas kohe, kas saabusid ametnikud või loomakasvatajad. Kui said aru, et oleme spetsialistid, oli koostöö kohe väga hea,“ meenutas ta toonaseid väljakutseid loomade ostmisel. Esimene suur ost tehti koos kolleeg Matti Nautrasega. „Sõitsime läbi 20 000 kilomeetrit ja ostsime 2300 looma. Need läksid üle Nõukogude Liidu laiali, Eestisse tuli umbes 300. Selle tehingu väärtus oli kaheksa miljonit Lääne-Saksa marka – tolle aja mõistes väga suur summa.“
Kogu selle töö juures on keeleoskus olnud vältimatu vajadus. „Ilma ei saa. Tookord oli nii, et Mattil oli saksa keel, minul rohkem inglise keel suus. See mees, kes meid vastu võttis, see oskas õnneks mõlemat keelt. Aga erialane keeleoskus on tähtis, eriti kui käid rahvusvahelistel klassifitseerijate seminaridel. Prantslastel oli isegi kaasas inimene, kes tõlkis. Aga mina käisin üksinda – aastast 1999 kuni 2007,“ on Ilmar tagantjärele rahul.
Unikaalsed uuringud
Tänasel päeval keskendub Ilmar peamiselt lihaveistele. Eriti oluline on tema jaoks Keava katsejaam, kus noorpullid osalevad söötmiskatses. „See on üks silmapaistvamaid projekte terves Baltikumis – siis tulevad välja väga kontrollitud pullid. Näiteks Tšehhis ei saagi osta pulli, mis pole testjaamast läbi käinud. See on tase, mille poole meie liigume,“ tõdes ta.
Tema hinnangul on genoomtestimine üks suurimaid arengusamme aretustöös. „Sa saad 70-protsendilise tõenäosusega teada, millised pulli tütred tulevad. Kui varem said tulemused teada siis, kui pull oli viieaastane, siis nüüd saad need kohe, kui noorpull on testitud. See kiirus muudab kõik.“
Kui küsida Ilmarilt, mis oskused on teda elus kõige rohkem aidanud, vastab ta pikemalt mõtlemata: „Looma tundmine, kiire silm – need on kõige tähtsamad. Ja muidugi see, et kui oled ise huvitatud, siis õpid kiiresti. Kui inimene ise huvi tunneb, saab teda õpetada. Aga kui on istub lihtsalt kohusetundest koolis, on temaga raskem,“ lausus Ilmar, kes on palju panustanud ka järelkasvu koolitamisse. „Need noored, kes Pariisi rahvusvahelistele võistlustele lähevad, on väga huvitatud ja motiveeritud. Nad tahavad õppida, ja sellistega on hea töötada.“
See, et Ilmar on pühendunud, ei vaja kinnitust. Ta ei räägi pensionist, ta räägib uutest pullidest, uutest katsetest ja uutest andmetest. Loomakasvatus ei ole tema jaoks olnud lihtsalt töö, vaid eluviis. Ja kuigi aastad on kulgenud, jääb Ilmari silm särama iga kord, kui jutt läheb veistele.
Hea teada: