Laekvere PM OÜ ja Muuga PM OÜ juht Margo Klaasmägi hinnangul said nad ristiku, timuti ja lutserni silost lausa pooleteise aasta koguse. Lutserni kasvatamise kohta tõdes Klaasmägi, et iga aastaga kasvatavad nad aina enam lutserni. „Eks me püüame uute arengutega kaasas käia. Püüdsime ka rukkisilo valmistada aga kui varasematest perioodidest on sööt olemas, siis pole seda võimalust vaja ilmtingimata kasutada. See on hea võimalus olukorras, kui kevadel hakkab nälg majja tulema, siis rukkisilo päästab välja,“ rääkis Klaasmägi. Lisades, et nad oma farmides kasutavad üsna palju ka maisisilo, vahekorras 60/40, kus söödas on 60% maisi- ja 40% rohusilo.
Muutunud kasvukeskkond
Kui Agrone juhatuse liige Margus Muld tõdes sügisel, et nemad koristasid päris hea teramaisi saagi, siis Klaasmägi seda teed pole veel läinud, kuigi mõned põllud neil isegi oleks lubanud seda. Kuid järgnevatel aastatel proovitakse teramaisi kasvatamisega Muuga ja Laekvere maadel küll, kui ilmaolud seda võimaldavad. „Tahame katsetada erinevate teramaisi sortidega, selle juures on hea asi, et kui sügis ei võimalda teral valmida, saame selle siloks ära koristada.“
Klaasmägi sõnul tunneb põllumees teravalt, et ilmastik on tugevalt muutunud ja sellest tulenevalt otsivad ka nemad põuakindlamaid sorte. „Oleme olnud põuaga kimpus ja peame turu valguses vaatama, milliseid silotaime, teravilja ja maisi sorte me kasvatame. Suviteraviljaga, kui on aasta ebasoodne, ei kipu enam matemaatika plusspoolele välja tulema,“ osutas ta. Lisades, et nad on suurendanud talivilja osakaalu 60 protsendini ja suvirapsi ei ole viimased viis aastat enam kasvatanud. Samuti tuleb ka kasvatatavate kultuuride nimekiri üle vaadata. „Eks me oleme varem ka katsetanud aga meil ei kipu oa ja herne kasvatamine väga hästi välja tulema. Tuleb edasi katsetada ja leida meie piirkonnale sobivad sordid, mis paremini õnnestuksid. Territooriumi poolest oleme väike riik aga ilma poolest on meil piirkonniti suured erinevused,“ tõdes Klaasmägi. „Kellavere mäel Pandivere kõrgustikul, kus suur osa meie põllumassiive paikneb, sealt 10-15 kilomeetrit eemal on ilmaolud sageli hoopis teistsugused ja sademete- ning temperatuuride jaotus ka erinev – sellega tuleb lihtsalt arvestada.“
Ilmastikukindlad kultuurid
Kui nii mõnedki loomakasvatajad on sööda tarbeks hakanud proovima kasvatada Eestis varem tundmatuid kultuure, siis Klaasmägi ütles, et nemad pole veel sorgot kasvatada proovinud. „Meie katsetused on siiski jäänud erinevate maisisortide juurde. Ei taha ära sõnuda aga siiamaani pole meil maisiga ükski varasem aasta ebaõnnestunud. Kuid peame ka selleks valmis olema, et meil võib mõni maisi ikaldusaasta tulla,“ lausus ta.
Hetkel põldudel talvitunud viljale ei oska Klaasmägi prognoosida, kuidas on taimedega lood kevadel. Praegu on olukord päris hea aga mis pilt avaneb aprilliks, on teadmata. „Arvan, et alles maikuus võime anda lõpliku hinnangu talvitamise kohta ja jaanipäevaks on selge, et mis on tänavune saagipotentsiaal,“ lisas ta.
Kui eelmisel kevadel pidid paljud taliodra kasvatajad tõdema, et lumeta käreda pakase tõttu oli saak hukkunud, siis Muuga ja Laekvere põldudel kasvatatakse taliotra vähesel määral. Kuigi eelmisel aastal polnud neil põhjust saagi üle nuriseda, tõdes Klaasmägi, et talioder kipub järgmistel perioodidel nn umbrohuks minema ja seda on põllult keeruline näiteks nisu seest kätte saada. „See on taliodra kasvatamise juures üheks miinuseks, kuid kasupotentsiaal on tal oluliselt parem, kui suviodral. Samas on ka rapsil selline omadus, et ta kipub paaril järgneval aastal põllul umbrohuna laiutama,“ lausus ta.
Pikem eluiga
Laekvere ja Muuga farmi lehmade piimatoodanguga on põhjust igati rahul olla, keskmine piimatoodang 2024 aastal oli 12145 kilogrammi. „Ma näen veel potentsiaali, et saame koguste osas veelgi tõusta ning piimarasva ja -valgu osas protsenti tõsta. Tuleb tunnistada, et piima tootmine on nüanssides ja detailides väga kinni. Paljude faktoritega tuleb arvestada, kuid sööt on kõige põhilisem nagu ka loomadele söötmis- ja lüpsirutiini pakkumine, et korralikku toodangut saada,“ tõdes Klaasmägi. Praegu on nende farmide lehmade keskmine laktatsiooni arv 2,5 ja Klaasmägi ütles, et selle numbriga ei saa kuidagi rahul olla. Mullika või vasika lehmaks kasvatamine on kulukas protsess ja kui ta ainult paar laktatsiooni piima toodab, siis ilmselgelt on seda liiga vähe. Loomade heaolu küsimustele on nad palju panustanud, hiljuti saadi valmis viimase noorkarja laudaga, teised hooned olid juba kaasajastatud. „Arvan, et looma tervisele ja hilisemale piimatoodangule pannakse alus juba nö vasikapõlve kasvutingimustes. Oleme tugevalt panustanud loomade pidamistingimustesse ja nüüd võiks see kajastuda ka laktatsiooni numbris,“ avaldas Klaasmägi lootust.
Foto: Hiljuti valminud vasikate farmihoone tagab loomadele parimad kasvutingimused. Foto autor: M. Klaasmägi.
Karjas on loomade arvukuse püsimine enda lehmade järglaste peal ja juurde pole noorloomi mujalt ostetud. Pigem on pidevalt õnnestunud tiineid mullikaid välismaale müüa. „Oleme oma karja tarbeks hoolega pulle valinud ja nende spermaga lehmi seemendanud,“ lausus ta. Aretuses pole nad veel genoomtestimist kasutanud, kuid selle küsimuse lubas Klaasmägi läbi arutada oma loomakasvatusjuhiga – ikka selleks, et paremate tervise- ja tootmisnäitajatega veiseid oma karja saada.
Hea teada: