Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuraamatu ja aretusosakonna juhataja Anneli Härmson sõnul on esmaspoegimisiga Eestis viimase 24 aasta jooksul nihkunud keskmiselt ligi pool aastat varasemaks. Kui 2000. aastal poegisid mullikad keskmiselt 30,5 kuu vanuselt, siis 2024. aastal on vastav näitaja langenud 24,3 kuuni. See vanus ei ole kriitiliselt vara, kriitiliseks muutub see siis, kui seemendama hakatakse alles füsioloogiliselt välja kujunemata alla 12 kuu vanuseid lehmikuid.
Noor karjapõhi kui uus normaalsus
Eesti andmed näitavad, et karjad on muutunud silmnähtavalt nooremaks, eriti eesti holsteini tõu puhul. 2024. aastal olid holsteini lehmadest juba 44,2% kuni kolmeaastased. Võrdluseks – eesti punase karja puhul on sama näitaja 35%. Veel 2000. aastal moodustasid kuni kolmeaastased lehmad ligikaudu viiendiku karjast, mis tähendab, et karjade vanuseline struktuur on kahe aastakümnega oluliselt nihkunud.
See erinevus ei ole pelgalt statistiline. Holsteini karjades moodustavad suure osa esimese laktatsiooni loomad, samal ajal kui vanemate, tootlikkuse tipufaasis olevate lehmade osakaal on väiksem. Eesti punases karjas on jaotus tasakaalustatum – nelja- ja viieaastaste lehmade osakaal on suurem ning järsem langus algab vanemates vanuserühmades.
Keskmine vanus laktatsioonides peegeldab sama mustrit. Holsteini lehmade keskmine on langenud 2,3 laktatsioonini, punasel karjal on see 2,6. Vahe võib näida väike, kuid tootmise seisukohalt tähendab see, et holsteini kari ei jõua sageli kõrgema ja stabiilsema piimatoodanguni.
Kõrgeim toodang ei sünni esimesel laktatsioonil
Härmsoni sõnul kinnitavad Eesti tootmisandmed väga selgelt: kõige kõrgema toodanguga on laktatsioonid 3–5. See on universaalne bioloogiline seaduspära, kuid muutub kriitiliseks hetkel, kui üha suurem osa lehmadest praagitakse enne nende laktatsioonideni jõudmist.
Erinevate ettevõtete andmeid võrreldes ilmneb selge ja korduv muster. Esimese ja kolmanda laktatsiooni toodangu vahe jääb enamasti vahemikku 2,5 tonni piima lehma kohta, mõnedel juhtudel võib vahe olla kuni 4 tonni. Samuti on kolmanda laktatsiooni toodang keskmiselt 750-2000 kilo kõrgem kui karja keskmine toodang. See tähendab, et just noorte lehmade suur osakaal langetab kogu karja keskmist, mitte vastupidi.
Kui kari koosneb peamiselt esimesel ja teisel laktatsioonil olevatest loomadest, ei ole võimalik saavutada kõrget karja keskmist toodangut ka siis, kui üksikute lehmade geneetiline potentsiaal on väga hea. Tootmise „lagi“ kujuneb välja juba karja vanuselise struktuuri kaudu.
Varajane poegimine ja varajane praakimine käivad käsikäes
Eesti andmed viitavad selgelt, et liiga varane poegimine mõjutab piimatoodangut ning suurendab riski, et loom praagitakse madala toodangu tõttu juba varajases eas. See mõjutab otseselt karjaspüsivust ja elueatoodangut – kahte näitajat, mis määravad piimatootmise tegeliku majandusliku tasuvuse.
Siin tekib nõiaring: noorelt poeginud lehm alustab tootmist madalamalt tasemelt, ei jõua kõrgeima toodanguga laktatsioonideni ning langeb karjast välja enne, kui tema üleskasvatamise kulu on täielikult tagasi teenitud. Tulemuseks ei ole efektiivsem tootmine, vaid kiirem loomade ringlus madalama keskmise toodangu juures.
Peter Paani probleem Eesti võtmes
Varasemalt on noorloomade kasvatamises räägitud nn Peter Paani probleemist – loomadest, kes jõuavad lüpsikarja enne füsioloogilise küpsuse saavutamist ega jõua kunagi täiskasvanud tootmistasemeni. See probleem ei avaldu ainult kehakaalu või kasvu kaudu, vaid on selgelt nähtav ka esmaspoegimise vanuse ja karja vanuselise struktuuri kaudu.
Kui poegimine toimub enne, kui loom on bioloogiliselt valmis kandma nii tiinuse kui ka intensiivse piimatootmise koormust, kujundab see looma tootlikkuse ja vastupidavuse kogu elueaks. Kasv, tootmine ja taastumine konkureerivad ning tootlikkus jääb paratamatult teisejärguliseks.
Oluline on rõhutada, et Eesti andmed ei näita, nagu oleks varasem esmaspoegimine iseenesest vale. Probleem tekib siis, kui vanus muutub eesmärgiks omaette ning asendab küpsuse hindamist.
Üleskasvatamise kulu ja investeeringu tasuvus
Noorlooma kasvatamine on piimatootmises üks suurimaid ja pikaajalisemaid investeeringuid. Mullikas ei hakka tootjale tulu tooma poegimise hetkel, vaid alles siis, kui tema piimatoodang ja karjas püsimine ületavad üleskasvatamise ja pidamisega seotud kulud. Eesti andmete valguses muutub siinkohal kriitiliseks küsimus, kui kaua lehm üldse karjas püsib ja mitmendasse laktatsiooni ta jõuab.
Kui suur osa lehmadest praagitakse enne kolmandat laktatsiooni, ei jõua nad faasi, kus piimatoodang on kõige kõrgem ja tootmine kõige kuluefektiivsem. See tähendab, et varajase esmaspoegimisega saavutatud lühem üleskasvatusperiood ei pruugi end majanduslikult õigustada. Kiirem algus vähendab küll näiliselt noorlooma kasvatamise aega, kuid toob sageli kaasa lühema tootmisea ja madalama elueatoodangu.
Holsteini karjade noorem vanuseline struktuur tähendab praktikas suuremat karjatäienduse vajadust ja kõrgemat aastast praakimismäära. Iga enne kolmandat laktatsiooni karjast prakeeritud lehm kannab endaga kaasa üleskasvatamise kulud, mis ei ole täielikult tagasi teenitud. Punase karja puhul, kus loomad püsivad keskmiselt kauem karjas ja jõuavad sagedamini tootmise tipplaktatsioonidesse, jaotub sama investeering pikema perioodi peale ning elueatoodang on stabiilsem.
Majanduslikult ei määra seega edu mitte see, kui kiiresti mullikas poegib, vaid see, kui palju piima ta oma elu jooksul toodab ja kui kaua ta püsib tootmises ilma tervise- ja viljakusprobleemideta. Eesti andmed viitavad, et karja liiga kiire noorendamine võib parandada lühiajalisi näitajaid, kuid halvendada investeeringu tasuvust pikemas vaates.
Sellest vaatenurgast ei ole varane esmaspoegimisiga eesmärk omaette, vaid vahend. Kui see vahend ei toeta karjas püsivust ja kõrge tootlikkusega laktatsioonideni jõudmist, muutub varajane poegimine mitte kokkuhoiuks, vaid kuluks, mis kandub edasi kogu karja majanduslikku tulemust mõjutava tegurina.
Vaikne, kuid kallis valik
Kui karja juhtimises seatakse fookus üksnes esmaspoegimisea vähendamisele, hindamata selle mõju karja vanuselisele struktuurile, toodangule ja karjas püsivusele, makstakse hinnaks madalam elueatoodang ja suurem praakimine.
Eesti andmed annavad selge hoiatuse: varasem poegimine on toonud kaasa nooremad karjad, kuid mitte tingimata tootlikumad. Kui holsteini karjades on peaaegu pool lehmadest alla kolme aasta vanused, ei ole võimalik saavutada kõrget ja stabiilset karja keskmist toodangut – sõltumata söötmise või geneetika tasemest.
Nii nagu Peter Paani probleem noorloomade kasvatamises, on ka liiga varajane poegimine vaikne, kuid kallis valik. Selle mõju ei avaldu ühe vale otsusena, vaid aastate jooksul kujuneva mustrina, mis määrab ära, kui kaugele Eesti piimakarjad tegelikult jõuavad.
Hea teada: