Agrone gruppi kuuluv Peri Põllumajanduslik AS-i loomakasvatusjuht Katrin Kahu ütles EPJ-i uudise valguses, et Peri farm on viimase kolme aasta jooksul teinud läbi suure muutuse ja paistab silma lehmade piimatoodangu tõusuga. „Kolm aastat tagasi oli kontrollaasta toodang 12900, kuid eelmisel aastal õnnestus ületada 15000 piir. Hetkel on keskmine väljalüps 44 kg lehma kohta päevas. Kuid eelmisel aastal oli kuid, kus keskmine päevane väljalüps oli 48, mõnel päeval ka 49 kg lehma kohta. Nalle lüpsis eelmise laktatsiooni päevarekordina välja 85,8 kg ning Neeli 91,7 kg,“ kommenteeris Kahu kahe rekordlehmade saavutusi.
EPJ andis teada, et rekordlehmade tabeli „500 kõrgeimat laktatsiooni piimatoodangut läbi aegade“ esikolmikusse jõudsid Peri Põllumajandusliku ASi lehmad Neeli ja Nalle. Ka EKM-piima ehk energia järgi korrigeeritud mõõtpiima alusel reastades on teisel ja kolmandal kohal mainitud piimaveised.
Muutuste tuules
Loomakasvatusjuhi sõnul toimus suurim muutus farmi elu-olus, kui kolm aastat tagasi vahetus Peril välja kogu juhtiv meeskond, kelle eesotsa asus Moonika Kuningas. „Võib öelda, et uue meeskonna eesmärgid olid algusest peale väga edumeelsed. Palju loomi sai prakeeritud ja asendatud parema geneetikaga mullikatega. Lisaks võeti prioriteediks lehmade tervis ja heaolu, mis muidugi ei tulnud töötajate arvelt vaid nendega koostöös,“ osutas ta.
Kahu sõnas, et kuigi ta on värskelt loomaarsti eriala lõpetanud ja loomakasvatusjuhina töötamise aeg on veel üsna napp, siis varasemalt kaks aastat töötamist Peril loomaarsti abilisena, on andnud talle kindla veendumuse, et kui loom on terve, siis annab ta ka palju piima. „Muidugi juhul, kui tal on selleks geneetiline eeldus olemas,“ tõdes ta.
Kuigi praegu saavutati laktatsiooni piimatoodangu rekordeid, näeb loomakasvatusjuht uusi sihte, mille poole püüelda. Kahu sõnul on eesmärgiks tõsta piimaveiste laktatsiooni arvu, mis praegusel hetkel on Eesti keskmine aga millega ei saa kuidagi rahul olla.
„Lisaks on oluline kogu farmi töö korraldada nii, et see loomade elurütmi võimalikult vähe häiriks. Kõik töötajad peavad mõistma, et lehm on flegmaatiline tegelane ja koostöö temaga kulgeb kõige paremini siis, kui jääd ise samuti rahulikuks,“ toonitas Kahu.
Aretustöö
Kõik karjatäienduse loomad kasvatatakse kohapeal ning ühtegi looma sisse ei osteta. Kahu tõdes, et väga oluline on aretust suunata geneetiliselt võimekamatele loomade suunas aga kahjuks on see väga pikaajaline protsess. Nimelt kulub lehma tiinestamisest uue lüpsilehma saamiseks minimaalselt 30 kuud. „Selleks, et täna tehtud otsused tooksid tulevikus võimalikult palju kasu, kasutame Peril suguselekteeritud spermat. Alustame ka mullikate genoomhindamisega, et valida kõige sobivamad pullid ja vajadusel madala geneetilise potentsiaaliga mullikad varakult karjast prakeerida,“ rääkis ta. Lisades, et Peri lehmadel kasutatakse Belgia sinise spermat, et saada lehmalt uus laktatsioon nii, et tema geneetika karja ei jää. „Belgia sinist kasutame sellepärast, et hetkel on ristandvasikate kokkuostuhinnad oluliselt paremad, kui tõupuhaste piimalehma järglaste omad. Kõik loomad hinnatakse enne seemendusperioodi algust üle ja pull määratakse neile vastavalt nende välimikule ning eelnevatele laktatsioonidele. Selle puudumisel vastavalt ema laktatsioonile,“ selgitas Kahu. Tõdedes, et loomad ei lähe seemendusse, kui nad ei ole 45ndaks laktatsioonipäevaks saavutanud etteantud toodangut või kui nende tervis ei kannataks uut laktatsiooni välja. „Näiteks, kui nende jalad on ära vajunud või on neil tekkinud mingid kroonilised probleemid,“ lisas ta.
Looma tervis
Peril kasutatakse loomade tervisenäitajate jälgimiseks Alta CowWatchi andureid, mis edastavad farmitöötajale infot loomade aktiivsuse ja mäletsemise kohta. Kui veisel tekib negatiivseid kõrvalekaldeid, annab programm häiret ja loomaarst läheb looma kontrollima. Lisaks saab karja ülevaate põhjal hinnata näiteks söödaratsiooni sobivust või kuumastressi mõju loomadele. „Nagu enne sai mainitud, on loomade tervis meile kõige olulisem. Iga haige loom saab individuaalset ravi, kuid jälgime pingsalt karja üldist olukorda ja panustame palju haiguste ennetamisele. Haiguste diagnoosimisel oleme väga kriitilised, sest „ilusaid numbreid“ tehes valetame vaid iseendale ning seatud eesmärgid jäävad saavutamata,“ oli Kahu järeleandmatu. „Eriti pingsalt kontrollime üleminekuperioodi loomi, sest nemad on tervisehädadele kõige vastuvõtlikumad. Ka mõjutavad üleminekuperioodil põetud haigused või tehtud söötmisvead olulisel määral looma tervet laktatsiooni, lisaks on üleminekuperioodil looma karjast väljamineku risk väga suur. Teine grupp haigustele väga vastuvõtlikke loomi on väikesed vasikad, ka neid jälgime kullipilguga, sest iga põetud haigus mõjutab tulevase lehma piimatoodangut ja karjas püsimist. Peri lehmade tervise eest hoolitsevad töökad ja pädevad inimesed, kelle peamine eesmärk on loomi aidata,“ kiitis loomakasvatusjuht.
Kahu sõnul on üheks lehma karjast väljamineku peamiseks põhjuseks jalgade haigused. „Arvan, et üks väga efektiivne viis piimatoodangu ja lehma eluea tõstmiseks on investeerida kogenud värkijasse. Peril värgime loomi iga 4 kuu tagant, kuid vajadusel ka tihedamini. Pean ülioluliseks, et värkimine oleks ülesehitatud kindlale rutiinile selleks, et kõik loomad jõuaksid õigel ajal sõrapukki. Peril on kasutusel DairyCompi karjahaldusprogramm, mis kontrollib meie eest, millal tekib loomal vajadus värkima minna. Samuti saab programmis loomale sisestada vajaduse koheselt värkima minna, sisestust saab teha ka telefoni kaudu lehma kõrval seistes. Värkija külastab meid korra nädalas, kuid lonkav loom saab vajadusel ka kiiremini pukki, sest töötajaid, kes oskavad ravivärkimist teha, on meil mitu,“ selgitas ta.
Kvaliteetne sööt
Kahu toob piimatoodangust rääkides välja olulise komponendi, mille kvaliteeti nad pideval jälgivad. Nii piimatoodangut kui lehma tervist mõjutab see, kuidas teda söödetakse. „Peri farmi jaoks koostab ratsioonid kogenud söödanõustaja. Omalt poolt jälgime, et sööt saaks loomadele ette vastavalt koostatud ratsioonile. Selle juures on tähtis jälgida silode kuivainet ja söötjate täpsust. Kõik mikserisse laetud komponendid on kaalutud ja aruandest saab kontrollida laadimise täpsust. Lehmade sööt peab olema värske ja kvaliteetne,“ toonitas ta. „Mul ei ole kahju ära visata sööta, mis mingil põhjusel riknes. Kuigi see on kulukas, on potentsiaalne kahju loomade tervisele oluliselt kulukam,“ kinnitas ta. Lisades, et enamik lüpsvaid loomi saavad värske sööda ette viis korda päevas ja et sööta lükatakse ette maksimaalselt kahe tunni pikkuse intervalliga. „Lüpsvad lehmad on reeglina päevas ilma söödata vähem kui 15 minutit, siis kui vana sööt on eest ära lükatud ja uut veel ei ole. Peri farmile teevad sööta väga kogenud agronoomid, kes teavad, kuidas toota kvaliteetset silo ka rasketes tingimustes. Kõik siloaugud on meil hoolikalt ja korrektselt suletud, et vältida silo riknemist,“ osutas Kahu. „Oleme võtnud endale eesmärgiks lehmi kauem karjas hoida ning samas toota ka palju kvaliteetset piima.“
Kahu sõnul on vähenenud vajadus loomade prakeerimiseks, sest viimase kolme aasta jooksul on tugevalt loomi välja prakeeritud, mullikad on järjest võimekamad ning loomad on üldiselt tervemad. „Oleme suutnud juurutada rutiine, mille läbi ei jää ükski loom vajadusel abist ilma. Suhtume kriitiliselt oma töösse ning saavutatud tulemustesse, et leida paremaid lahendusi ja vajadusel muutused ellu viia. Kõik see on eelduseks, et kari oleks tervem ja võimekam ning keskmine laktatsioonide arv hakkaks tasapisi tõusma. Palju tööd on juba ära tehtud ja usun, et liigume õiget rada pidi,“ võttis ta muutuste perioodi kokku. „Kõige olulisema mõtte olen jätnud viimaseks: heade tulemuste saavutamiseks on tähtis meeskonnatöö. Peril suhtume üksteisesse suure austusega, aitame vajadusel teineteist ja veendume, et kõik meeskonna liikmed teaksid, milleks me midagi teeme.“