Piimafoorumil Christophe Lafougère’i ettekannet kuulates sai kiiresti selgeks, et ta ei räägi pelgalt järjekordsest turutsüklist, vaid struktuursest muutusest. Ta alustas mõttest, et aastad 2024 ja 2025 olid piimanduse jaoks erakordselt head, ning sõnastas selle nii: „Kaks parimat aastat, mida me oleme eales näinud.” See ei ole tema jaoks aga lihtne edulugu, vaid lähtekoht analüüsile, mis liigub sügavamale – sinna, kus kujunevad järgmiste aastate hinnad, investeeringud ja kasum.
Lafougère kõneleb piimanduse trendidest üleilmse nõustaja vaatenurgast: ta seob tootmise, töötlemise ja tarbimise üheks tervikuks ning vaatab korraga turge, ettevõtete strateegiaid ja investeeringuid. Tema lähenemine on farmist taldrikuni – piima kogumisest ja koostisest kuni töötlemistehnoloogia ja tarbijatrendideni. Just see loogika aitab mõista, miks ühes segmendis hinnad plahvatavad, teises aga vajuvad, ning miks need muutused ei jää lokaalseks, vaid jõuavad varem või hiljem hinnasignaalidena ka Eesti farmiväravasse ja tehaseliinile.
Rekordaastad, mis näitavad pigem süsteemi piire kui uut normaalsust
Piimafoorumil Christophe Lafougère’i ettekannet kuulates sai kiiresti selgeks, et ta ei räägi järjekordsest turutsüklist, vaid sügavamast muutusest. Ta alustab tugeva väitega: „Kaks parimat aastat, mida me oleme eales näinud.” See käib nii 2024. kui ka 2025. aasta kohta, mida ta kirjeldab piimanduse jaoks erakordselt heade tulemustega perioodina.
Kuid see ei ole tema jaoks edulugu, millele saaks rahulikult edasi ehitada. Vastupidi – need aastad olid tema hinnangul eksitavad. Põhjus on lihtne: piima kogumine kasvas korraga mitmes võtmeriigis. „Alates märtsist–aprillist nägime, et kõik hakkasid samal ajal tootmist kasvatama,” kirjeldab ta olukorda, mida pole varem nähtud.
Tagajärg oli lühiajaliselt paradoksaalne. „Lühikeses perspektiivis on meil liiga palju piima,” ütleb Lafougère, viidates olukorrale, kus töötlejatel ei ole piisavalt võimekust iga lisaliitrit kasumlikult suunata. Tehased töötavad täisvõimsusel ja mõnes riigis „ei ole ruumi isegi ühe lisaliitri vastuvõtmiseks”. See loob vastuolu, mis tema hinnangul hakkab turgu üha rohkem määrama: toorpiima võib olla hetkeks rohkelt, kuid kõrge väärtusega toodete – eelkõige valkude – maht ei kasva samas tempos. Seetõttu ei ole 2024–2025 uus normaalsus, vaid pigem viimane tugev laine enne seda, kui struktuursed piirangud end täielikult kehtestavad.
Kasvu lagi on ees: tootmine ei päästa, kui süsteem ise piirab
Kui vaadata järgmisi aastaid, muutub Lafougère’i toon veelgi tõsisemaks. Ta lükkab ümber mugava eelduse, et „turg võtab kõik ära”. USA puhul räägib ta küll „fantastilisest aastast”, kuid rõhutab, et edasine kasv jääb tagasihoidlikuks – alla ühe protsendi aastas. Euroopa puhul on pilt veel selgem. „Kui liita kokku roheleppe meetmed, tähendab see matemaatiliselt vajadust vähendada loomade arvu,” ütleb ta. See ei ole poliitiline hinnang, vaid tootmisloogika. Kui karjasid tuleb vähendada, ei saa sektor enam loota kasvavale mahule. Sama kehtib ka Uus-Meremaal, kus keskkonnapiirangud on kasvu praktiliselt peatanud, ning Hiinas, kus tootmist võivad mõjutada haiguspuhangud. Seega ei ole küsimus ainult tsüklis, vaid struktuuris. Lafougère’i järeldus on kaudne, kuid selge: tulevikus ei määra edu see, kui palju piima toodetakse, vaid see, mida sellest piimast tehakse.
Koostis loeb: rohkem piima ei tähenda enam rohkem raha
Sellest loogikast liigub Lafougère edasi tootjale kõige otsesema ja ebamugavama küsimuseni – mida farmer tegelikult müüb. Kas liitreid või midagi muud? Tema vastus on ühene: Küsimus ei ole enam liitrites, vaid selles, kui palju väärtust ühes liitris on. Rasva ja valgu sisaldus määrab, kui palju väärtust ühest liitrist on võimalik välja võtta. 2025. aasta näitas seda eriti ilmekalt. „Farmid tootsid rohkem ning samaaegselt kasvas valgu ja rasva sisaldus,” ütleb ta. See tähendab, et tehastesse ei jõudnud lihtsalt rohkem piima, vaid rohkem „sisu” – rohkem komponente, millest saab teha kõrgema lisandväärtusega tooteid. Esmapilgul võiks see tunduda ideaalne olukord: rohkem toorainet ja parem kvaliteet korraga.
Tööstuse vaates muutus see aga kiiresti proovikiviks. Kui liinid töötavad juba täisvõimsusel ja portfell on üles ehitatud eelmise loogika järgi, ei pruugi lisandväärtust olla võimalik kiiresti realiseerida. Tekib olukord, kus väärtus on füüsiliselt olemas, kuid süsteem ei suuda seda kätte saada. Nii muutub „rohkem kuivainet” ootamatult probleemiks: tekivad pudelikaelad tootmises, suureneb ladustamisvajadus, kasvab surve suunata piim madalama väärtusega toodetesse ning lõpuks kandub see hinnasurvena tagasi farmerile.
Siin tulebki välja Lafougère’i mõtte tuum. Küsimus ei ole enam selles, kui palju piima toodetakse, vaid selles, kui hästi suudab tööstus selle piima koostist juhtida ja väärindada. Sama kogus piima võib ühel juhul minna juustu ja sealt edasi vadakuvalkudeks, teisel juhul aga pulbriks või madalama marginaaliga toodeteks – ning nende kahe stsenaariumi majanduslik tulemus on kardinaalselt erinev.
See muudab ka farmeri rolli. Piima koostis – valgu- ja rasvaprotsent, stabiilsus, hooajalisus – ei ole enam lihtsalt kvaliteedinäitaja, vaid otsene hinnakomponent. Kui tööstus liigub valgu- ja funktsionaalsete toodete suunas, muutub iga protsendipunkt kuivaines rahaks, mida saab kas teenida või kaotada. Lafougère’i järeldus on seetõttu selgelt suunatud tulevikku: „rohkem piima” ei ole enam strateegia. „Strateegia on see, kuidas toota ja juhtida sellist piima, millel on tööstuse jaoks maksimaalne väärtus – ja mis leiab koha portfellis, kus see väärtus ka tegelikult realiseerub,“ kinnitab ta.
Juustust vadakuni, vadakust valgu juurde: kus tegelik väärtus tekib
Juustuturg püsib tugev ja kasvab edasi. Lafougère rõhutab, et maailm vajab rohkem juustu ning tarbimine on stabiilne nii Euroopas kui ka mujal. Klassikaline suhe – umbes kümme liitrit piima ühe kilo juustu kohta – tähendab, et suur osa piimast liigub jätkuvalt juustutootmisse. Kuid kasumi loogika on muutumas. „Juust hakkab muutuma kõrvalsaaduseks,” ütleb ta, kirjeldades olukorda, kus tootmist juhib üha enam vajadus saada vadakut. Kui varem oli vadak juustu kõrvalprodukt, siis nüüd pöördub loogika ümber. Vadakust eraldatakse kõrge lisandväärtusega valgud ning just see segment muudab kogu väärtusahelat. Lafougère toob näite USAst, kus suurtootja avab hiiglasliku juustutehase, kuid tema sõnul „juust on marginaalne – see, mida ma tegelikult vajan, on vadak”.
Sellest liigub jutt loomulikult valkude juurde. „Valk igas ampsus,” võtab Lafougère kokku tarbijatrendi, mis veab kogu turgu. Valk ei ole enam ainult sporditoitumise teema, vaid liigub jookidesse, snäkkidesse, värsketesse toodetesse ja isegi kohvijookidesse. Sama trendi kinnitavad ka numbrid. Näiteks on Starbucks suurendanud vadakuvalgu kasutust hüppeliselt ning tarbijad maksavad selle eest kordades kõrgemat hinda kui tööstuslik sisendmaksumus. See näitab, kus väärtus tegelikult tekib. Lisaks võimendavad nõudlust tervisetrendid. GLP-1 ravimid, mida kasutatakse nii diabeedi kui kaalulangetuse puhul, suurendavad vajadust valgurohke toitumise järele. Lafougère selgitab: „Kaalulangusega kaasneb lihasmassi kadu ning parim viis selle taastamiseks on valgutarbimine – ja piimavalk toimib paremini kui alternatiivid.“ Isegi väike osa tarbijatest tähendab siin suurt mõju. Juba mõne protsendi elanikkonna lisatarbimine tähendab kümnete tuhandete tonnide suurust lisavajadust. See viib Lafougère’i kõige otsema järelduseni: „Meil on probleem – nõudlus kasvab kiiremini kui pakkumine.”
Uus väärtusahel: kasum liigub valku, mitte mahtu
Kõik eelnev viib piimanduse ärimudeli muutumiseni. Lafougère rõhutab, et traditsioonilised tooted – nagu kooritud piimapulber või või – ei kao, kuid nende roll kasumi tekitamisel väheneb. Kui piim on kallis, ei ole pulber paljudes piirkondades enam kasumlik ning rasvata piim suunatakse sinna, kus lisandväärtus on suurem – näiteks valkudesse või värsketesse toodetesse. Sama kehtib ka või kohta, kus piirkondlikud erinevused ja varud loovad ebastabiilsust.
See tähendab, et väärtus ei ole enam lineaarne. See sõltub otseselt sellest, kuidas tööstus suudab piima fraktsioneerida ja suunata. Ettevõtted, kes ei loo lisandväärtust, satuvad surve alla ja konsolideeruvad. Need, kes investeerivad tehnoloogiasse ja suudavad kuivainet väärindada, võidavad. Eesti jaoks on järeldus praktiline. Avatud turul ei määra edu ainult toodetud liitrite arv, vaid see, millisesse väärtusahelasse suudetakse end siduda. Farmeri jaoks tähendab see, et piima koostis, stabiilsus ja kvaliteet muutuvad otseselt rahaks konverteeritavaks teguriks.
Lafougère võtab selle kokku väga konkreetselt: „Valk on mängu nimi.” Ja veel selgemalt: „Maagiline retsept on tervis ja valk.” See ei ole loosung, vaid suund, mille järgi kujunevad järgmiste aastate hinnad, investeeringud ja konkurents.
Hea teada: 5 fakti Christophe Lafougère kohta
Christophe Lafougère ettekannet Piimafoorumil refereeris Juuli Nemvalts.