Margus Muld: „Kui tahame toitu, peame hoidma tootjaid.“
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu nõukogu liige ja Agrone OÜ juhatuse esimees Margus Muld rõhutas, et Eesti põllumajanduse suurim väljakutse on sektori sujuv toimimine ja elujõulisuse säilitamine keset aina keerulisemat regulatiivset maastikku.
„Mulle teeb tõsist muret see, et paljud olulised otsused meie põllumajanduse kohta sünnivad Brüsselis, kuid tihti ei hinnata nende mõju kohalikele tootjatele. Uus ÜPP, ühtne pindalatoetus ja muud EL-i meetmed on Eesti põllumehele üliolulised. Kui need toetused peaksid vähenema või kaduma, tähendab see tugevat tagasilööki nii toidujulgeolekule kui ka maaelu kestlikkusele. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika peaks olema selgelt prioriteet.“
Samuti peab Muld problemaatiliseks, et kohalikul tasandil seatakse sektori suhtes üha uusi piiranguid, nagu näiteks veeseaduse karmistamine.
„Iga uus piirang tähendab põllumehele lisatööd ja -kulu. Meilt oodatakse sama tootmismahtu, aga üha rangemate tingimustega. Tuleb teha lisategevusi, täita uusi nõudeid – kõik see muudab tootmise kallimaks ja bürokraatlikumaks. Kui eesmärgiks on jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline toidutootmine, ei saa me lakkamatult kraane kinni keerata.“
Airi Külvet: „Noortel puudub võimalus päriselt alustada.“
MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige ja Lihaveisekasvatajate Seltsi eestvedaja Airi Külvet, kes osaleb ka veeseaduse ekspertgrupis, tõi välja väiketootjate seisukohad ja keerukused.
„Kahjuks pean ütlema, et mitmed seadusandlikud ettepanekud tunduvad otseselt tootmisvaenulikud. Nende taga ei ole alati tervikpilti ega mõistmist, kuidas need mõjutavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid. Mõned probleemid, mida üritatakse lahendada keeruliste regulatsioonidega, oleksid tegelikult lahendatavad lihtsamate ja tootjaga koostöös loodud meetmetega.“
Külveti sõnul vajavad eriti tuge noored, kes tahaksid alustada oma tootmisega, kuid takerduvad kohe alguses ebaproportsionaalsetesse nõuetesse ja kuludesse.
„Kui noor inimene tahab kasvatada taimi ja pidada kanu näiteks kahel hektaril, siis kehtivad talle täpselt samad nõuded nagu suurtootjale Tallegile või suurtele aiandusfirmadele. See pole ei proportsionaalne ega õiglane. Riigilõivud, registrid, aruandlus – kogu see bürokraatia sööb ära noore tegija motivatsiooni ja ressursid. Tõeline algusvõimalus eeldaks erisusi ja sihitud starditoetust või maa kättesaadavust. Praegu on sisenemine võimalik ainult tööjõuna, mitte iseseisva tootjana.“
Veiko Pak: „Mõistlikkus peab naasma seadusloomesse.“
Aiandusliidu ja Kadarbiku Talu juhatuse liige Veiko Pak rääkis järjest kasvavast bürokraatiast, mis pärsib tootjate igapäevatööd ja tulevikukindlust.
„Me oleme olukorras, kus tootja ajast läheb märkimisväärne osa regulatsioonidega tegelemisele, mitte tootmisele. Iga uus reegel või kontrollimeede tähendab lisakoormust, ja sageli ei ole need põhjendatud ega kooskõlas tegeliku vajadusega. Riigi ja ametkondade ülesanne ei peaks olema ettevõtjale elu raskemaks teha, vaid otsida tasakaalu kontrolli ja usalduse vahel.“
Pak lisas, et seadusandjad peavad suutma hoida „külma pead“.
„Ei tohi iga uut ideed kohe seaduseks teha. Tuleb säilitada stabiilsus – eriti toetuste süsteemis. Kui midagi muudame, peame olema kindlad, et see ei lõhu juba toimivat süsteemi. Erakorralised toetused peaksid jõudma päris tegijateni, mitte nendeni, kes lihtsalt paberil kvalifitseeruvad.“
Toidujulgeolek: mis kaitseb meid tegelikult?
Saates käsitleti ka Eesti toidujulgeolekut. Hetkel oleme ülejäägis vaid kahes sektoris – piimatootmises ja teraviljakasvatuses. Kõik teised valdkonnad, sh veiseliha ja köögivili, sõltuvad suures osas impordist.
„Kui turule tuleb paar rekkat odavat importtomatit, siis kohaliku tomatikasvataja äri võib sellega läbi olla,“ ütles Pak. „Sektor vajaks tuge ka laiemalt – näiteks varude hoidmise süsteemi, kus riik tasustaks tootjat ladustatud kauba eest.“
Külvet lisas, et rohumaapõhine veiseliha tootmine võiks Eestis olla üks peamisi fookuseid, mida on mujal maailmas eeskujuks toodud.
„Meil on palju looduslikke niite ja alasid, kus ei saa kasvatada teravilja ega aiasaadusi, aga mis sobivad ideaalselt veiste pidamiseks. Kui me seda potentsiaali ei kasuta, on see meie endi tegematajätmine. Eesti võiks olla veiseliha eksportöör, mitte importija.“
Tema sõnul on ka toidujulgeoleku vaates hajutatus võtmetähtsusega:
„Kui kogu tootmine on koondunud mõnesse suurde farmi, siis on süsteem väga haavatav. Väikefarmid on hajutatud, mitmekesised ja paindlikud – need on meie julgeoleku tagatis.“
Tulevik: kas võimalus või oht?
Saate lõpus visandati Eesti põllumajanduse võimalik tulevik. Muld usub, et kui midagi ära ei riku, on potentsiaal väga hea.
„Meie klimaatilised tingimused sobivad loomakasvatuseks väga hästi. Teraviljakasvatus võib muutuda keerulisemaks, aga kui me suudame targalt juhtida ja vältida läbimõtlematuid otsuseid, siis on meil kõik eeldused edukaks põllumajanduseks.“
Külvet rõhutas, et toetused peaksid olema sihipärased, mitte lihtsalt pindala järgi jagatavad. „Meil on maailmas turgu rohumaapõhisele veiselihale. Kahekümne aasta pärast võiks meil olla 100 000 looma rohkem kui täna – kui me ise sellele teele asume.“
Pak lõpetas mõttega: „Kui me kasutame oma maad heaperemehelikult, siis meil jätkub toitu ka kahekümne aasta pärast.“
Saates osalesid
Taust
Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras moodustas 2024. aasta alguses põllumajanduse nõukoja, mille eesmärk on ministri nõustamine sektori arendamisel ning lahenduste leidmine valdkonna keerulistele küsimustele. Nõukoja esimeheks määrati Ants Noot. Nõukoja liikmed on: Priit Dreimann, Ahti Kalde, Airi Külvet, Margus Muld, Veiko Pak ja Timo Varblas.