Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi tegevjuhi Ege Raidi sõnul on sektoris tegutsevad inimesed väsinud lõputust toimetulekupiiril balansseerimisest. Lisaks pole kuskilt võtta ressursse vajalikeks investeeringuteks, kasvõi kaasaegsete lautade ehitamiseks või tehnika soetamiseks. „See, kui inimene peab enda tarbeks ühte-kahte lehma, ei ole loomapidamine aretuse ja kogu tõu säilimisel oluline,“ on Raid konkreetne. Tema sõnul on farmid, kus on aretuse põhituumik ja kes saaksid piimatootmise kõrvalt tegeleda aretusega, väga viletsas seisus – nii finantsilises, kui ka infrastrukuuride (hooned, karjamaad) mõttes. „Keskkonnaamet teeb ettekirjutusi, kuna farmipidajatel pole võimalik teha vajalikke investeeringuid. Väga keeruline aeg on,“ tõdes ta lühidalt.
Oht hääbuda
Seltsi tegevjuht jääb mõttesse küsimuse peale, milliseks ta hindab tänavust aastat Eesti maakarja aretajatele ja kasvatajatele. „Kui vaadata selle järgi, et tänavu on lõpetanud tegutsemise mitu kasvatajat, kellel olid tõupuhtad karjad, siis trend on selline, et iga aasta loobub mõni juba üsna eakas loomapidaja. Samas tuleb hinnata ka seda, et loomade arv pole sellel aastal nii drastiliselt kukkunud, kuigi täpsed andmed tulevad siis, kui PRIA andmed käes,“ lisas ta. Täna on juba vähenenud lehmade arv 760-lt 720 peani. Musta stsenaariumi järgi on järgmise viie aasta jooksul lõpetamas veel 7 karja kokku umbes 400 lehmaga ja oht meie põlistõu kadumisele on ülisuur. Sest kui põhikarja lehmade arv jääb 300, siis on efektiivne populatsioonimaht (Ne) veidi üle 50. Kui Ne langeb aga alla 50, on tõug kadunud.
Lõpetamise peamised põhjused on kasvatajate vanus, investeeringute puudumine (amortiseerunud laudad ja karmistuvad keskkonnanõuded) ning ootamatult ilmnenud karjamaade puudumine. Senised karjatamisalad on juba läinud oksjonite käigus suurematele ja maksevõimelistele ettevõtetele.
Eelmise põuailmade ekstreemsust kommenteerides ütles Raid, et erinevalt eesti punasest tõust, suudab maakari toimida ka siis, kui sööt pole nii mahlakas. „Kuigi maakari elab sellise perioodi üle, langeb nende piimatoodang, mis on juba majanduslik küsimus ja tekitab omakorda raske rahalise seisu farmeritele. Neil veistel on ju nagunii väiksem piimatoodang kui teistel aretatud tõugudel. Enim tekitas põuaperiood tiinestumise raskusi,“ tõdes ta. Lisades, et vähemalt sellel aastal neil söödaga muret polnud, sööta oli piisavalt ja toodangu numbrid suurenesid ka väheke. Pigem on sektoris takistavaks teguriks mittetoetav põllumajanduspoliitika ja investeerimisvõimekuse puudumine. „Sa ei suuda konkureerida suurfarmidega ega ka holsteini ja eesti punase tõuga, kuna meie toodang on väiksem. Meil makstakse ikka veel mahu pealt, mitte selle eest, mida sa toodad,“ tunnistas ta. Kuigi piimatööstused endi sõnul hinnastavad kõrgema kuivaine- ja valgusisaldusega piima, on tegevjuht selles osas skeptiline, hinnavahe jääb liiga madalaks, et selle pealt saaks kasumlik olla.
Piima väärindamine
Muret teeb maakarja kasvatajatele ka, et Eestil pole võimekust maakarja piimatoodangut piisavalt väärindada, kuna maakarja farmid ja talupidamised paiknevad hajutatult üle Eesti ning tööstustel ei ole võimalik seda eraldi koguda. Kuna farmid kasvatavad lisaks maakarjale ka teisi piimatõuge, et elus püsida, on juba farmis eraldi piimakoguste kogumine raskendatud.
Seltsi tegevjuht nimetab suurimaks probleemiks, et riigi toetuste poliitika ei arvesta meie kolmanda, ohustatud piimatõu püsima jäämisega. „Kui midagi nüüd ei muutu, siis võime juba praegu betoonist maatõugu veise mälestuskuju ministeeriumi juurde ära tellida,“ rääkis ta. Senised läbirääkimised ministeeriumiga pole andnud aga kindlustunnet ega lootust, et maakarja kasvatajatele saaks teoks investeeringute taotlemisel erisused lisapunktide näol meetmesse pääsemiseks. „Meil peavad aga olema kõik võrdsete tingimustega, muidu rikutavat konkurentsi. Aga kuidas saab maakari konkureerida tootmisloomadega? Põlistõu puhul on eesmärk säilitada talle omased tunnused, kvaliteetne piim, ellujäämisinstinktid, vastupidamine rasketele oludele, kohanemine meie elukeskkonnas. Kõrge piimatoodang ei saa olla ainukene alus kasuteguri arvestamisel,“ tõdes Raid.
Tegevjuhina unistab Raid sellest, et seltsil jätkuks maakarja veiste kasvatajaid, kuid sama oluline on ka aretuse pool, kuna praegu on aretustegevus jäänud ainult osade farmide kanda ja neidki on vähe. „Ega ainult geneetilise materjali säilitamisest pole kasu, tõug peab ennast ise ära tasuma, aga meie majanduslikus keskkonnas pole see lihtsalt võimalik. Minu suur unistus ongi, et meil oleks vähemalt üks suur kaasaegsete tingimustega aretusfarm, kus loomad saaksid õues käia, mis on neile loomulik keskkond,“ rääkis ta.
Raidi sõnul võiks selle farmi juures olla ruumid, kus saab töödelda piima, sest seltsil on koos Eesti Maaülikooli ja BioCCiga juba unikaalsed tooted välja töötatud. „Selliseid tooteid meil turul ei ole. Kahjuks puudub meil tootmisvõimekus, kuna piimakogused on väikesed ja ükski suurtööstus neid tootmisesse ei võta. Väiketootjad ainult lõpetavad ja jäänud on ainult üks – Saare maakari, kes toodab teada-tuntud Uustla talu grilljuustu maakarja lehmade piimast ja see on ka kõik,“ rääkis ta. Raid ütles, et sektori olukorra teebki raskeks, et kogu energia läheb elus püsimisele ja selle kõrvalt ei jätku enam jõudu ega finantse, et hakata veel tööstusega tegelema. „Kui need kaks asja saaks ära lahendatud, siis oleks väga hästi,“ lausus ta.
Hea teada: Eesti maakarja tiitlivõitjad
Eesti Maakarja Viss 2024 kasvataja: tulemuse annab hea aretustöö ja õige söötmine
Eerika farmi loomakasvatusjuht Hannelore Kiiver-Pärk ütles, et lehm Lillele tõid Eesti Maakarja Viss 2024 tunnustuse just välimiku head näitajad: sügav kere ja head jalad.
„Muidugi on kohtunikel valikute tegemine raske, Tõuloomanäitusel Ülenurmes olid Lille ja Reservvissi kandidaat väga võrdsed,“ tunnistas Kiiver-Pärk. „Kõige tähtsam on, tulemuste saamiseks, hea aretustöö. Eriti maakarja puhul, kus populatsioon on väike, tuleb hoolikalt vaadata, et inbriidingut ei tekiks ja kokku saaksid õiged isendid. Loomulikult on vaja häid pidamistingimusi ja head söötmist,“ loetles ta. Lisades, et näitustel osalemiseks on oluline looma eelnevalt harjutada ringi kõndimisega ja loom oleks valmis ka ootamatusteks.
Maakarja arengule andis Kiiver-Pärk hea hinnangu, kuna näitajad on läinud pidevalt paremuse poole: piimatootmine on tõusnud, välimiku omadused on karjades ühtlasemad. „Maakarja heaks omaduseks on see, et vähem on terviseprobleeme ja nad suudavad hakkama saada suuremates karjades nagu meil, kus on ka holsteini tõugu lehmad,“ kiitis ta. Kõige suuremaks murekohaks nimetab loomakasvatusjuht eesti maakarja loomade arvukust, mis kogu aeg väheneb.