Piimahind langeb, kuid kulud mitte. Just sellises olukorras pannakse proovile kogu piimanduse toimimise loogika – kas maailmaturu hinnariski kannab farmer, piimatööstus või mõlemad koos? Valio Eesti juhi Maido Solovjovi hinnangul sünnib õiglane piimahind ainult siis, kui risk jaguneb kogu väärtusahela ulatuses.
Hinnalanguse põhjus peitub piimaturu järjest suuremas heitlikkuses. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis hinnatsüklites näha teatavat loogikat ja rütmi, siis nüüd võivad juustu, või ja teiste piimatoodete maailmaturuhinnad mõne kuuga teha järsu pöörde. See muudab keeruliseks nii farmide investeerimisotsused kui ka piimatööstuste tootmise, müügi ja ekspordi planeerimise.
„Hinna volatiilsus on läinud järjest suuremaks. Tsüklid korduvad üha tihedamini. Farmer ootab, et hind oleks stabiilne, piimatööstur tahaks täpselt sama, aga elu on teine,“ ütleb Solovjov. Just selles lauses peitubki kogu Eesti piimanduse tänane dilemma. Lehmad annavad piima iga päev, sõltumata sellest, kas maailmaturg liigub üles või alla. Farmi investeeringud tehakse aastakümneteks, kuid piima väärtuse määrab üha enam turg, mis võib mõne kuuga muutuda. Seetõttu ei ole piimahinna ümber käiv vaidlus enam pelgalt küsimus sentidest kilogrammi kohta, vaid sellest, kuidas väärtusahelas riski jagatakse.
Rekordhinnad ei saa kesta igavesti
Viimased aastad olid piimatootjatele erakordselt head. Kõrge kokkuostuhind võimaldas investeerida uutesse lautadesse, robotlüpsi, söödabaasi ja energiatõhususse. Samal ajal kasvatasid ka piimatööstused tootmismahte ja otsisid aktiivselt uusi eksporditurge. Solovjovi sõnul oli siiski loogiline, et rekorditele järgneb korrektsioon. „Naiivne oleks loota, et eelmise aasta rekordtase võiks jätkuda. Tänavune aasta ongi korrektsiooni aasta,“ tõdeb ta.
See tähendab, et hinnalangust ei saa vaadata ainult Eesti või ühe piimatööstuse vaates. Sama tsükkel mõjutab kogu Euroopa turgu. Kui piima toodetakse rohkem, kui turg parasjagu vastu võtta suudab, liigub surve paratamatult hinnale. See on piimanduse majanduslik paratamatus, mitte kellegi teadlik soov kokkuostuhinda langetada. Samas ei tähenda korrektsioon Solovjovi hinnangul seda, et piimatootmine oleks muutunud kahjumlikuks või sektor tervikuna kriisis. Pigem peab nii farmer kui ka tööstus arvestama, et piimanduses ei saa investeerimisotsuseid teha ühe erakordselt hea aasta põhjal. „Puhvrid peavad olema. Kui hinnad liiguvad kiiresti üles ja alla, siis peab ettevõttel olema võimekus ka kehvemad perioodid üle elada,“ võtab ta kokku piimatootmise äriloogika. Piimanduses on puhvrid muutunud sama oluliseks kui tootlikkus. Kõrgele kokkuostuhinnale ei saa üles ehitada kogu ettevõtte majandusmudelit. Vastasel juhul muutub iga turu korrektsioon valusaks heitluseks.
Õiglane piimahind ei sünni ühe poole arvelt
Piimahinnast rääkides kasutatakse sageli sõna „õiglane“, kuid selle sisu võib olla tootja ja tööstuse jaoks erinev. Farmeri jaoks tähendab õiglane hind võimalust katta tootmiskulud, investeerida ja teenida kasumit. Tööstuse jaoks peab sama hind olema kooskõlas sellega, mida piimatoodete eest maailmaturul või jaekaubanduses tegelikult makstakse. Solovjovi hinnangul on Euroopa piimanduses liigutud ühest äärmusest teise. „Meil on olnud ajaloos perioode, kus kogu hinnakõikumine maandati farmeri poolel. Täna kasutatakse laialdaselt hinnamudelit, kus risk on suuresti piimatööstuse poolel,“ osutab ta.
Ka see ei ole tema hinnangul jätkusuutlik. Kui kogu hinnariski kannab farmer, jäävad investeeringud tegemata ja tootmine hakkab vähenema. Kui kogu surve jääb tööstuse kanda, väheneb võimekus investeerida tootmisse, arendada uusi tooteid ja maksta tulevikus konkurentsivõimelist piimahinda. Seetõttu sünnibki õiglane piimahind kokkuleppest, kus mõlemad pooled mõistavad turu toimimist ja jagavad paratamatut hinnariski. Küsimus muutub eriti teravaks olukorras, kus Eesti piimatootmine kasvab kiiremini kui kodumaine tarbimine. Iga lisanduv tonn piima tuleb väärindada või eksportida ning kõike ei ole võimalik müüa kõrgema lisandväärtusega toodetena.
„Samas võtab lisandväärtusportfelli arendamine aastakümneid aega. Itaalia tüüpi juustu, jogurti või kodujuustu müügi kasvatamine Euroopa jaekaubanduses ei sünni paari aastaga,“ tunnistab Solovjov. Tema sõnul nõuab iga uus turg aastaid kestvat müügitööd, usalduse võitmist ja pikaajaliste kliendisuhete ülesehitamist. Just seetõttu ei saa kogu Eesti piimatootmist kiiresti kõrgema lisandväärtusega toodetesse suunata. Kuni uusi turge ja kliente järk-järgult üles ehitatakse, peab osa toodangust liikuma paratamatult maailmaturule standardtoodetena. Solovjovi sõnul tehaksegi sageli viga, kui vastandatakse mahutootmine ja kõrgema lisandväärtusega tooted. Tegelikkuses vajab edukas piimatööstus mõlemat. Ka maailma suurimatel piimatööstustel moodustavad olulise osa portfellist standardtooted, mille hind liigub koos maailmaturuga. Need annavad mahu, kõrgema lisandväärtusega tooted aga aitavad hinnakõikumisi tasandada ja parandavad ettevõtte vastupidavust.
Piima kvaliteet peab kajastuma ka hinnas
Õiglase piimahinna üle arutledes ei saa Solovjovi hinnangul mööda vaadata ka piima kvaliteedist. Piima rasva- ja valgusisaldus mõjutavad kokkuostuhinda juba täna ning tema hinnangul toimib see süsteem hästi. „Kõikides piimalepingutes on baasrasv ja baasvalk. Kui tootja annab neist kõrgemate näitajatega piima, makstakse selle eest lisatasu. Kui näitajad jäävad alla baastaseme, tehakse vastav mahaarvestus. Nii on sektoris olnud aastakümneid,“ kinnitab ta.
Heaks näiteks on Eesti punane kari ja maakarja tõug, kelle piim sisaldab tavaliselt rohkem rasva ja valku, kuid kelle piimatoodang jääb holsteini tõule alla. Solovjovi hinnangul ei saa küsimust taandada ainult piima koostisele, vaid vaadata tuleb kogu majanduslikku pilti. „Punane kari annab küll rasvasemat piima, kuid üldjuhul vähem piima. Kui see tasakaal oleks majanduslikult parem, oleks ka punast karja rohkem.“
Samas peab ta oluliseks eristada turumajanduse loogikat ja ühiskondlikke eesmärke. Kui Eesti soovib säilitada punast karja või maakarja kui osa oma põllumajanduslikust pärandist, ei saa seda tema hinnangul jätta üksnes turu otsustada. „Kui tahame pärandkultuuri loomi säilitada, peab selleks olema eraldi meede. Nad ei saa konkureerida samadel alustel puhtalt mahupõhises tootmises,“ võtab ta küsimuse kiiresti kokku.
E-Piima kogemus näitab, et moodsast tehasest üksi ei piisa
Viimaste kuude üks suuremaid jututeemasid Eesti piimanduses on olnud E-Piima keeruline olukord. Solovjov ei näe selles siiski üksiku ettevõtte ebaõnnestumist, vaid näidet sellest, kui habras võib olla kogu piimatööstus, kui hinnamudel ja turuolukord enam kokku ei sobi. Tema hinnangul kiputakse avalikus arutelus keskenduma liiga palju tehasele, investeeringu suurusele või tootmisvõimsusele. Tegelikult otsustab piimatööstuse edu see, kas tooraine hind, toodete müügihind ja ettevõtte kulustruktuur moodustavad toimiva terviku. „Ühe tehase näitel võime öelda, et ka väga moodne tehas ei toonud lahendust. Müügiturg oli olemas ja toode oli olemas, aga midagi jäi puudu. Toorpiima hinnamudel ei olnud vastavuses lõpptoote hinnamudeliga,“ põrutab ta.
Just siin peitub Solovjovi hinnangul piimanduse üks olulisemaid õppetunde. Kui ettevõtte portfell koosneb peamiselt maailmaturu hinnaga liikuvatest toodetest, peab ka tooraine hinnamudel suutma selliste kõikumistega kaasa tulla. Vastasel juhul satub löögi alla ettevõtte kasumlikkus ning lõpuks kogu väärtusahel.
Ta rõhutab, et E-Piima olukorda ei saa käsitleda kogu sektori peeglina. Eesti teised piimatööstused on tema sõnul suutnud oma kohustusi täita ning piima kokkuost jätkub. Küll aga näitas juhtunu ilmekalt, kui kiiresti võivad probleemid võimenduda ettevõttes, mille kasumimarginaalid on niigi õhukesed. Just seetõttu on Solovjovi hinnangul ekslik pidada piimatööstust suure kasumlikkusega tegevusalaks, kus üks hea aasta katab mitu kehvemat. Vastupidi: marginaalid on väikesed ning iga suurem hinnaliikumine võib ettevõtte majandustulemust kiiresti mõjutada.
Lisandväärtus ei sünni üleöö
Eesti piimatootmine kasvab juba aastaid kiiremini kui kodumaine tarbimine. See tähendab, et järjest suurem osa toodangust tuleb müüa välisturgudele. Küsimus ei ole enam selles, kas eksportida, vaid mida eksportida. Solovjovi hinnangul eksitakse aga sageli, arvates, et kogu lisanduv piim oleks võimalik kiiresti väärindada kõrgema lisandväärtusega toodeteks. Tegelikkuses tuleb tootmismahu kasvades arvestada, et osa toodangust jõuab paratamatult maailmaturule standardtoodetena. Just usaldus on tema hinnangul ekspordi kõige kallim osa. Itaalia tüüpi juustu või teiste kõrgema lisandväärtusega toodete müük ei sõltu ainult kvaliteedist, vaid ka pikaajalisest koostööst, järjepidevusest ja sellest, kas ostja usub tarnijat ka viie või kümne aasta pärast.
Just siin muutub otsustavaks piimatööstuse müügivõimekus. Tootmisvõimsuse kasvatamisest üksi ei piisa, kui sellele ei järgne suutlikkus leida toodangule ostjad nii kodu- kui ka välisturgudel. „Kui turg on olemas, leiame ka võimaluse rohkem piima vastu võtta. Kui nõudlus aeglustub, ei lahenda olukorda ükski uus tootmisliin,“ ütleb Solovjov. Tema hinnangul ei ole küsimus selles, kas maailmas leidub Eesti piimatoodetele ostjaid, vaid selles, kui hästi suudetakse need üles leida. „Maailm on suur ja raha on maailmas palju. Meie ülesanne on tuua sellest väike osa Eestisse,“ ütleb Solovjov. See tähendab tema sõnul järjepidevat müügitööd, uute turgude avamist ja usaldusväärsete kliendisuhete ehitamist, mis hakkavad tulemusi tooma alles aastate pärast.
Valio otsib uusi võimalusi eelkõige Aasia ja Aafrika turgudelt. Hiinas on ettevõttel käimas esimesed läbirääkimised, Lõuna-Koreas otsitakse uusi partnereid ning huvi tuntakse ka Põhja-Aafrika riikide vastu. Samas ei tähenda kaugem turg automaatselt suuremat kasumit. Mida pikem on tarneahel, seda suuremaks muutuvad ka riskid ning seda olulisemaks muutub läbimõeldud müügitöö. Ka Euroopa ei ole Solovjovi hinnangul kaugeltki ammendunud turg. Tema sõnul ei otsusta edu alati madalam hind, vaid võime olla konkurendist aktiivsem, paindlikum ja usaldusväärsem partner.
Kasv peab olema targem, mitte lihtsalt suurem
Just seetõttu ei vaata Solovjov investeeringuid kunagi eraldiseisva eesmärgina. Tema hinnangul peab iga uus tootmisliin, laohoone või tehnoloogiline uuendus lähtuma sellest, kas ettevõttel on toodangule olemas ka turg. Alles siis aitab investeering kasvatada ettevõtte konkurentsivõimet. Tema sõnul ei ole piimatööstuses olemas kiireid võite. Iga uus tootmisliin, ladu või automaatlahendus peab parandama ettevõtte efektiivsust ja aitama tugevdada selle positsiooni ka keerulisematel turuperioodidel. „Piimandus ei ole jackpot. See on kivi kivi peale ladumine,“ mõtiskleb ta. Sama põhimõte kehtib ka automatiseerimise kohta. Robotid ja targad tootmislahendused muutuvad järjest olulisemaks, kuid need ei asenda kuludistsipliini ega häid juhtimisotsuseid. Esmalt peab ettevõte olema efektiivne, alles seejärel saab tehnoloogia aidata järgmise sammu teha.
Ka järgmise kümnendi edukat piimatööstust ei määra Solovjovi hinnangul üks kindel ärimudel. Edu saavutavad need ettevõtted, kes suudavad hoida tasakaalu efektiivse tootmise, lisandväärtusega toodete ja maailmaturul konkurentsivõimelise hinnataseme vahel. Lõppkokkuvõttes taandub kogu arutelu siiski samale küsimusele, millest algab ka piimahind. Kui farmer ja piimatööstus näevad teineteises vastast, jääb kogu sektor nõrgemaks. Kui nähakse partnereid, kes tegutsevad sama väärtusahela eri otstes, on võimalik üle elada ka järgmine hinnalangus.
Just seetõttu usub Solovjov, et õiglane piimahind ei sünni rekordtasemel ega kriisiaegses hinnasurves. See sünnib kokkuleppest, kus nii farmer kui ka tööstus mõistavad, et maailmaturu riski ei ole võimalik lõputult ainult ühe osapoole kanda jätta.