Eesti farmides on viimase aasta jooksul märgata olulist muutust – loomakasvatajate teadlikkus veiste viirushaiguste leviku kohta on märgatavalt suurenenud. „Kindlasti mitte ei tasu lasta uinutada ennast sellest, et suu- ja sõrataudi episoode ei ole olnud alates 17. aprillist Euroopas,“ hoiatab ETKÜ veterinaar Vallo Seera. Tema sõnul on bioohutusmeetmeid hakatud rakendama oluliselt rohkem kui varem, kuid rahunemiseks pole põhjust.
Uinutavad valeuskumused
Viimased suu- ja sõrataudi juhtumid peatusid Slovakkias ja Ungaris, kus viimane audit toimus 17. aprillil. Samal ajal levib sinikeele haigus Rootsis, mis seab Eestile otsese ohu. „Piisab, kui üks rammu sääsk tuleb laevaga üle, kuskil autokoormas. See on täiesti reaalne,“ märgib Seera. Tema hinnangul on sinikeele jõudmine Eestisse tõenäolisem kui suu- ja sõrataudi levik.
Levinud eksiarvamused farmides vajavad Seera sõnul ümberlükkamist. „Kui meil suu-sõrataud oli 1982. aastal, ei olnud siis mingit häda,“ on üks väärarusaam, millega Seera sageli kokku puutub. Tegelikkuses oli 1982. aasta episood rangelt piiritletud ja armee piiras juurdepääse. „Väga-väga suured piirangud olid rakendatud,“ rõhutab ta. Teine eksiarvamus on, et üksikisik ei mõjuta midagi. „Absoluutselt iga inimene, kes puutub loomadega kokku peab olema topelt tähelepanelik, sest iga inimene, kes liigub karjades ja käib reisil, on risk. Eranditult igaüks mängib võtmerolli selles auditõrjes,“ kordab ta.
Pikk peiteaeg
Seiresüsteemide osas on olukord keerulisem. „Suu- ja sõrataudi seiret sellisena ei ole, ka sinikeele haiguse seiret eraldi ei ole, osad loomade ostjad nõuavad uuringuid selle haiguse osas. Ennekõike ikkagi oodatakse, kui haigus peaks esinema, seega otsest kohustust seirata pole,“ selgitab Seera. Tema sõnul võivad peiteperioodid neil haigustel olla pikad – suu- ja sõrataudi puhul isegi kuni 40 päeva, mis tähendab, et haigustunnusteta loom võib olla nakkusohtlik rohkem kui kuu aega.
Ennetustegevused peavad jätkuma. „Haigussiirutajad on ennekõike inimesed,“ ütleb Seera. Ta soovitab, et välisriikidest saabunud inimesed ei tohiks 48 tunni jooksul farmidesse siseneda. Samuti ei tohiks farmi tulla inimesed, kellel pole otsest vajadust loomadega kokku puutuda. Sama kehtib ka transpordivahendite kohta.
Teadlikkus farmitöötajate seas on ebaühtlane. „On farme, kus on teadlikkus olemas ja suurt tähelepanu pööratakse sellele ning teised nagu ei mõtle teemale väga,“ kirjeldab Seera. Seetõttu tuleb teemat pidevalt meelde tuletada – nii ettevõtte sees kui ka laiemalt loomakasvatussektoris.
Haiguse suurem mõju
Seera toob esile ka psühholoogilise ja majandusliku mõju, mida taudide levik endaga kaasa toob. „See viib meid majanduslikku kriisi ja see viib meie psühholoogilise kriisini. Tegelikult need inimesed, kes selle asjaga kokku puutuvad, on tohutult rusutud praegu. Neil on tohutu koormus vaimsetele tervisele ja neid märke või neid tulemusi, neid me hakkame alles nägema,“ osutab ta murekohtadele.
Tema sõnum veisekasvatajatele on selge: „Täna on see hetk ja ma arvan, et viimane, me peame tõsiselt kõik meetmed üle vaatama. Meil ei ole seda enam kuhugile edasi lükata.“ Taudiennetus ei puuduta ainult suuri ettevõtteid – iga farm, iga töötaja ja iga külastaja mängib rolli. Seera rõhutab, et isegi väiketalud, kus on vaid mõni loom, peavad olema kaasatud. „See on iga ettevõtte vastutus, mida ei saa kergelt võtta.“
Vallo Seera sõnum on karm, aga vajalik: bioohutus ei ole valik, vaid kohustus. Taudide levik ei küsi suurust ega asukohta – see tuleb, kui me ei tegutse. Ja tegutseda tuleb kohe.