EMÜ Kliinilise veterinaarmeditsiini õppejõud Ants Kavak ütles, et tema koostöö Raaperiga on kestnud üle 20 aasta, kui alustati kursuse „Veiste kunstlik seemendus“ läbiviimisega. Lisaks sellele on neid tööalaselt kokku viinud erinevad embrüote tootmise/loputamise/siirdamisega seotud tegevused. „Arvestades, et Toomas on kogu oma elu töötanud veiste seemendamise ja sigimise valdkonnas, siis on raske leida suuremat eksperti sellel alal. „Kuldsete kätega mees“ ehk embrüosiirdamise projektide juures on alati asjad tehtud 5+ tulemusele ja õigeaegselt. Tema peale võib kindel olla,“ ei olnud Kavak kiidusõnadega kitsi. „Hindan tema juures seda, et kui midagi on valesti või halvasti, siis ütleb ta selle alati otse välja, ilma keerutamata. Oma valdkonnas on ta väga tugev praktiline ekspert, kes lisaks kursustele käib juhendamas ka lisatarkusi vajavaid seemendajaid. Enamasti lõppevad need õpetamised tulemuste paranemisega,“ tõdes Kavak.
Kõrged standardid
Töö maal on andnud Toomasele kauni kodu ja toetanud tema eneseteostust. Need, kes on Toomasega töö pärast kokku puutunud kiidavad tema täpsust, nõudlikkust ja kompromissitust. Küsimusele, kes on teda enim mõjutanud tema töös, sõnas Toomas, et seemendustöö nõuabki ülimat täpsust, keskendumist ja tunnetust. „Selle töö juures ei saa teha midagi uisa-päisa ja räpakalt, siis tulemusi ei saa. Minu töö ainuke tulemus, mida oodatakse, on lehma tiinus,“ on Toomas konkreetne. „Selle töö juures peab kella tundma, midagi ei saa jätta juhuse hooleks. Oma tööd tehes usaldan ainult iseennast. Seemendusel võib ainult tunniga mööda panna, kui kellaaegadest kinni ei pea, pole lootustki tulemust saada.“
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistus (ETKÜ) alustas Toomas töötamist 1993. aastast. Sellest ajast saadik juhendab ta teisi ja teeb ka väljaõpet. „Tänu sellele, et olen läbinud veterinaarvelskri väljaõppe, siis olen endale seemendusvaldkonna väga selgeks teinud kuna seemendus on piima tootmise aluseks. Samas on väga oluline koostöö veterinaararsti ja seemendaja vahel,“ märkis ta. „Minu kodukohas kutsuvad farmipidajad mind esimesena appi, kui on lehmal raske poegimine või on vaja sigimisprobleemide üle nõu pidada.“
Suguvõsa mõjutused
Toomas Raaper meenutas erialavalikust rääkides, et noorena tegeles ta heal tasemel täpsuslaskmisega ja tahtis pärast sõjaväeteenistust minna Minskisse õppima ballistikaeksperdiks. Toona aga Venemaa kõrgkoolides Baltikumi poisse sellistele kohtadele õppima ei tahetud ja nii sõitis pettunud noormees Eestisse tagasi. Kuna nii Toomase vanaonu Helmut Riispere, kes pärast sõda viis Rootsi kuningriiki kunstliku seemendamise teadmised ja juurutamise ning ka ema vend Ants Riispere oli seemendusspetsialist, tuli otsus õppima minna Arkna loomakasvatuskooli lihtsalt. Enda kohta ütlebki Toomas naljaga pooleks, et on kolmandat põlve seemendustehnik. „Isegi see, et olen pika ja vibaliku kehaehitusega ja pikkade kätega, tuleb minu töös kasuks,“ muigab ta. Õpitud alal alustas Toomas tööd Aravetel 1986. aastal. „Toona tulid meile Saksa LV-st mullikad ja me tegime embrüo siirdamisel koostööd Eesti Põllumajandus Akadeemia. Juba sel ajal saime häid tulemusi, mida välismaa teadlastel oli raske uskuda. Minu koostöö alguseks ülikooliga võibki lugeda seda perioodi,“ meenutas Raaper, kellel on seemendustehniku staaži alates 1983. aastast.
Foto allkiri: Ajalooline foto aastast 1987, kus Toomas on koos Aravete kolhoosis sündinud embrüote siirdamisest saadud vasikatega, mis oli tol ajal väga oluline saavutus. Foto: ETKÜ arhiiv.
Rohkem infot
Rohkem kui 40 aasta jooksul on töö Toomase sõnul palju muutunud. Lisandunud võimalused lehmade inna avastamiseks on tööd palju hõlpsamaks teinud. Kõrvaandurid ja loomade aktiivsuse jälgimine annab loomakasvatajatele ja sigimisspetsialistidele palju vajalikku infot juurde. Seemenduse juures on tehnoloogia palju muutunud ja palju infot saadakse arvuti vahendusel. Isegi mäletsemist jälgitakse ja piimatootmise langust, mis võib märku anda indlemisest. „Kui vanasti käis looma hindamine ainult visuaalselt, siis nüüd saab looma seisukorrast märku tehnika vahendusel. Nüüd on olemas ultraheli aparaadid ja saab looma tervisest palju täpsema ülevaate,“ tõdes ta.
Küsimusele, mis on teda nii kauaks õpitud ametisse jätnud, vastas Toomas naerdes, et ta muud tööd ei oskagi teha. Tegelikult on teda ametis pidanud armastus loomade vastu ja hoolimine lehmade heaolust. Selle tõestuseks on mehe valmisolek minna farmi appi, kui loomad seda vajavad. „Ma olen juba selline, et kui mulle helistatakse, siis olenemata kellaajast, ma võtan telefoni alati vastu. Ma ei saa jätta appi minemata,“ tõdes ta.
Toomase sõnul, kes käib Säreveres noori välja õpetamas, seemendustehnikuid ikkagi napib. „See töö pole kõigi jaoks, siin on vaja pühendumist, täpsust. Samas kui inimesel on tahet, saadakse töö selgeks küll,“ kinnitas ta.
ETKÜ juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko ütles, et Toomas on ühistus töötanud selle loomise aegadest. „Tal on staaži juba üle 30 aasta ja ta on oma tegevusega veisekasvatajatele väga tuttav ning paljud täna tegutsevad veiste seemendustehnikud on saanud väljaõppe just temalt,“ osutas Bulitko. „Lisaks tööle ühistus on ta ka aastaid olnud Eestis üks suurima tegevuspiirkonnaga seemendusspetsialiste. Igapäevane praktiline töö on kindlasti see, millega ta oma tipposkused teadmisteks kinnistab. Toomas on ka selge välja ütlemisega, mida ja kuidas tuleks teha. Ühistu juhina on Toomas mulle eriti meeles ajast, kui ma ise 1995. aastal ühistus tööle asusin, kuna oli just tema kellega esimesel töönädalal Võrumaal aretuskarjade hindamisel osalesin.“