Viimastel aastatel kasvas ETKÜ tegevus sedavõrd laialdaseks, et senisest juhtimismudelist jäi väheseks kõikide valdkondade võrdseks edendamiseks. Seetõttu otsustas nõukogu jagada osa vastutust kahe uue juhatuse liikme vahel – müügiosakonda juhib Katrin Reili ning aretusosakonda Triin Tintse. Tõnu Posti sõnul ei ole muudatuse eesmärk pelgalt töökoormuse vähendamine, vaid soov on anda ühistu liikmetele senisest rohkem praktilist tuge just aretusküsimustes. Tema sõnul vajavad nii piima- kui lihaveisekasvatajad üha enam nõu, millises suunas oma karja arendada, millist geneetikat kasutada ning kuidas teha aretusotsuseid, mis parandaksid karja pikaajalist tootlikkust. Selleks peab ETKÜ aretusosakonnal olema tugev kompetents ja inimesed, kes suudavad teadmised farmidesse viia. Posti hinnangul on Triin Tintsel selleks vajalik teaduslik taust, praktiline kogemus ning lai kontaktvõrgustik. „Usume, et leidsime sellele kohale väga sobiva inimese, kes suudab nii aretust edasi arendada, kui ka meie liikmeid rohkem toetada,“ ütleb ta.
ETKÜ tugevus ulatub kaugemale kui tõuraamat
Tintse sõnul ei näinud ta ETKÜ-sse kandideerides üksnes uut ametikohta, vaid võimalust panustada organisatsiooni, millel on Eesti loomakasvatuses ainulaadne roll. Tema hinnangul peitub ühistu tugevus pikaajalistes traditsioonides, arvukas liikmeskonnas ning selles, et Eestis on tõuraamatut peetud ja jõudluskontrolli tehtud juba enam kui sajandi vältel. Sama oluline on aga ühistu võime pakkuda Eesti loomakasvatajatele teenuseid, mida lähiriikides enam ei ole. „ETKÜ on terves meie piirkonnas ainulaadses positsioonis. Kohapealse aretusmaterjali ehk pullisperma tootmist ei toimu enam ei Soomes, Rootsis, Lätis ega Leedus. Eestis on see võimekus alles ning see annab meile võimaluse toota ja turustada aretusmaterjali lähtuvalt meie enda tootjate vajadustest, mitte sõltuda ainult rahvusvaheliste aretusorganisatsioonide valikutest,“ ütleb Tintse.
Tintse sõnul ei seisne Kehtna seemendusjaama väärtus üksnes aretusmaterjali tootmises. Sama oluline on seemendusjaama roll teadmiste edasiandmisel ja teadustöö toetamisel. Tema sõnul annab jaam Eesti loomaarsti- ja loomakasvatuse eriala õppuritele harukordse võimaluse näha pullisperma tootmist ning sigimise valdkonna tööd vahetult kohapeal. Kuna mitmes lähiriigis sellist keskust enam ei ole, on praktilist kogemust käinud Keavas omandamas ka välisriikide loomaarstid, kes tegelevad veiste sigimisega. Ka teadusalane koostöö Eesti Maaülikooli ning mitme välisülikooliga on tema sõnul saanud võimalikuks just tänu sellele, et Eestis on võimalik toota ja uurida värsket pullispermat. „Seetõttu sooviksingi panustada Kehtna seemendusjaama kompleksi kaasajastamisse, et see vastaks veelgi paremini regiooni ainsa seemendusjaama rollile,“ ütleb Tintse.
Aretus liigub üha enam andmepõhiseks
Värske juhatuse liikme sõnul ei tähenda aretus enam ammu ainult õigete pullide valimist. Üha suuremat rolli mängivad genoomika, andmeanalüüs ning võime hinnata loomade geneetilist potentsiaali juba varases eas. Just selles valdkonnas näeb ta ETKÜ-l lähiaastate üht olulisemat arengusuunda. „Aretusosakonna juhina on minu üheks olulisemaks ülesandeks genoomhindamise edendamine ja aretusalaste andmete parema analüüsivõimekuse arendamine. Võrreldes naaberriikidega on Eestis genoomhindamist kasutatud üsna tagasihoidlikult. Tahame tõsta loomapidajate teadlikkust ning otsida võimalusi, et ka Eestis oleks see riiklikult toetatud, nagu see on juba aastaid olnud Lätis ja Leedus,“ räägib Tintse.
Tema sõnul on Euroopa riikide kogemus selles osas üheselt mõistetav. Rohkem kui kümme aastat genoomhindamist kasutanud riikides on põllumajandusettevõtete majandusarvestuse tegelike kasumimarginaalide analüüs näidanud, et genoomtestimist kasutavate karjade geneetiline erinevus annab selge majandusliku eelise mittetestivate karjade ees. Tintse hinnangul peab genoomhindamine kujunema loomulikuks osaks Eesti veisekasvatusest. Selle kõrval tuleb senisest rohkem kasutada ka jõudluskontrolli andmeid, et loomapidajad saaksid teha teadlikumaid otsuseid pidades silmas enda pikaajalisi aretuseesmärke.
Sama oluliseks peab ta tihedat koostööd ETKÜ uue müügiosakonnaga. „Meie eesmärk on, et genoomtestitud aretuspullide aretusmaterjali tootmine Eestis oleks senisest tõhusam, imporditava aretusmaterjali valik mitmekesisem ning kogu süsteem loomakasvatajale lihtsam ja arusaadavam. Aretus ja müük ei ole kaks eraldi maailma – need peavad üksteist toetama,“ rõhutab ta.
Lisaks peab Tintse oluliseks, et ETKÜ spetsialistid jõuaksid senisest sagedamini ka farmidesse. Esimese sammuna on ETKÜ saatnud oma liikmetele küsitluse, mille eesmärk on kaardistada, milliseid teenuseid loomakasvatajad tegelikult kõige enam vajavad ning millistes valdkondades ootavad nad ühistult suuremat tuge. Just nende vastuste põhjal soovitakse kujundada järgmised arengusuunad ning muuta aretusosakonna töö veelgi praktilisemaks ja liikmete vajadustele vastavamaks. Sügis toob aretusosakonnale ka mitu praktilist ettevõtmist. Plaanis on arutelud liha- ja piimaveisekasvatajatega embrüote tootmise teemal, uue aretusmaterjali kataloogi ettevalmistamine ning ETKÜ osalemine EPA messil.
Embrüotehnoloogia avab Eesti aretusele uued võimalused
Triin Tintse teadustöö on aastaid keskendunud veiste sigimisele ning aretusmaterjali kvaliteedile. Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris ta pullisperma kvaliteeti, selle muutumist vanusega ning erinevate hindamismeetodite seost sperma tegeliku tiinestamisvõimega. Hilisemates teadusprojektides on tema tähelepanu olnud suunatud ka emasloomade sigimisele ning embrüote tootmisele. Tintse sõnul ei ole embrüotehnoloogia enam tulevikumuusika, vaid praktiline tööriist, mille abil saab Eesti tõuveiste geneetilist potentsiaali senisest märksa paremini kasutada.
„Äsja lõppenud projekti „Täppislahendused veiste aretuses“ käigus saime selgema ettekujutuse embrüote tootmise efektiivsusest. See kinnitas, et Eesti tõuveiste geneetilise potentsiaali paremaks kasutamiseks ja ekspordi laiendamiseks peab ETKÜ olema valmis müüma aretusmaterjali lisaks elusloomadele ka suguselekteeritud sperma ja embrüotena,“ ütleb ta.
Tema sõnul ei asenda embrüote tootmine tavapärast seemendust, vaid täiendab seda. Samal ajal aitab see maandada ka riske, mis on viimastel aastatel loomakasvatuses järjest olulisemaks muutunud. „See oleks oluline tagavaraplaan olukorras, kus loomade transport muutub järjest keerulisemaks või loomataudid piiravad elusloomade liikumist. Geneetilist materjali on võimalik eksportida ka siis, kui elusloomade vedu on piiratud.“
Maailmas siirdatakse igal aastal juba üle kahe miljoni veiseembrüo ning Euroopa riikidest on selle valdkonna eestvedajad Holland, Soome ja Taani. Tintse hinnangul on ka Eestis olemas teadmised ja eeldused, et embrüote tootmine muutuks senisest olulisemaks osaks aretustööst. „Embrüote tootmine täiendab seemendust, kuid selle tasuvuse eelduseks on maht. Mida rohkem kvaliteetset aretusmaterjali suudame Eestis toota, seda suurem väärtus jääb ka meie loomakasvatajatele,“ osutab ta.
Juba järgmisel aastal paneb ETKÜ suuri lootusi Kehtna seemendusjaama uutele noorpullidele. Need sünnivad tänavu kevadel Eestis siirdatud genotüpiseeritud isasembrüotest ning sperma tootmiseks peaksid nad valmis olema 2028. aastal. Tintse sõnul näitab seegi, et teadustulemused ei jää laborisse, vaid jõuavad samm-sammult Eesti loomakasvatajate igapäevatöösse. Tema sõnul võiksid samasugused muutused peegelduda tulevikus ka selles, millest Eesti piimakarjast rääkides kõige rohkem kõneldakse.
Tintse usub, et tugev aretustöö ei väljendu üksnes uutes tehnoloogiates või teadusprojektides, vaid lõpuks ka tulemustes, mida märkavad nii loomakasvatajad kui kogu avalikkus. „Üks unistus on mul siiski seoses selle ametiga ka – et kui kord aastas uudistes Eesti piimakarjast räägitakse, siis ei oleks jutt ainult eelmise aasta piimatoodangust lehma kohta, vaid ka näiteks karjaspüsivusest või sellest, millise rasva- ja valgusisaldusega piima meie lehmad annavad. Just need oleks näitajad, mille kõrge tase annaks põhjust meie veisekasvatuse üle uhkust tunda.“