Kaska-Luiga OÜ juht Avo Kruusla rõhutab, et tegemist ei ole sammuga, mis põhineks liialdatud optimismil või lootusel kiirele turupöördele. Pigem on see tema sõnul vältimatu otsus, et säilitada tootmise konkurentsivõime ka viie ja kümne aasta perspektiivis. Tema sõnul ei ole loomakasvatus valdkond, kus saab jääda ootama, kuni olud iseenesest paranevad. Otsused tuleb teha siis, kui on selge, et tootmine peab toimima ka keerulisemates tingimustes.
Põllumajandussektori habras tasakaal
Kruusla hinnangul on eksitav käsitleda kogu Eesti põllumajandussektorit ühtse kriisina. Olukord sõltub suuresti nii tootmissuunast kui ka ajalisest vaatepunktist. Piimatootmises on olnud perioode, kus hind on aidanud katta kulusid ja loonud tootjatele mõningast kindlustunnet. Samas ei tähenda see automaatselt, et kõik ettevõtted oleksid olnud heas majanduslikus seisus.
„On olnud hetki, kus piimahind on aidanud järgmisse perioodi üle minna, ning hetki, kus karja säilimise huvides on tulnud müüa metsa või leida muid vabu vahendeid,“ jagab ta oma kogemusi. Ta lisab siiski, et sellised faasid ei saa olla pikaajalise arengu ainus alus.
Ta peab oluliseks rõhutada, et toidu tarbimine ei kao kuhugi. „Inimesed ostavad toitu ka edaspidi. Küsimus on pigem selles, millise hinnaga ja milliste tootjate arvelt.“ Murettekitavaks peab ta praegust piima kokkuostuhinna langust, mis on mõjutanud kogu Eesti piimandussektorit.
Hinnad ja turu tegelik pilt
Eesti piimatootjate olukorda mõjutavad Kruusla sõnul üha enam ka piirkondlikud turusuhted. Kuigi piima toodetakse stabiilselt, on kokkuostuhinnad tugevalt seotud sellega, mis toimub Eestis ja lähiriikides töötlemis- ja kokkuostuturul. Mööda ei saa vaadata E-Piima ümber toimuvast ega ka Leedu piimatööstuste hinnasurvest.
Tema sõnul ei ole tegemist niivõrd ühe ettevõtte või riigi otsusega, vaid laiemate turujõududega, kus piimatootjatel puuduvad sisulised läbirääkimisvõimalused ning hinnad kehtestatakse ostjate tingimustel. See omakorda suurendab survet tootjatele, kelle kulubaas ja investeeringud ei liigu samas tempos kokkuostuhindadega.
Kruusla ei näe tekkinud olukorrast kiiret pääseteed. „On selge, et Eestile oli vaja oma kaasaegset piimatööstust, kuid see, kuidas seda tehti ja juhiti, annab praegu kaks stsenaariumi: kas pankrot ja uued omanikud või võtavad hollandlased äri lihtsalt üle,“ vahendab ta turuosaliste hinnanguid. Piimatootjate olukorda kirjeldab ta piltlikult: kui varem sõitsid tootjad rongis kupeevagunis, siis praegu tuleb kohaneda oluliselt karmimate tingimustega ja istuda kõva istmega vagunis.
Loomakasvatuse olukord tootja vaatepunktist ei ole Kruusla sõnul must-valge. Piimatootmine on püsinud stabiilsena ning mitmel pool on söödabaas olnud parem, kui kevadel kardeti. Teraviljakasvatuses esinenud raskused ei mõjutanud loomakasvatust samal määral, sest osa saagist suunati söödaks ning see aitas kulusid paremini kontrolli all hoida.
Piimahindade viimased kõikumised Euroopas on Kruusla hinnangul seotud eelkõige euroliidu ülese turuolukorra ja hooajaliste teguritega. Aasta lõpus aeglustub mitmel turul piima kokkuost, kuna suurem osa tehingutest on varem tehtud ning pühadeperioodil väheneb töötlemine. See avaldab eriti tugevat mõju spot-turule, kus hinnad reageerivad kiiresti nõudluse langusele. Väga madalad spot-hinnad võivad tekitada avalikkuses ärevust, kuid Kruusla sõnul ei kirjelda need kogu sektori tegelikku seisu. „Spot on kiirmüük ega peegelda lepingulist piimandust,“ märgib ta, lisades, et tegemist on turu osaga, mis on hooajaliste kõikumiste suhtes kõige tundlikum. Sellised tsüklid on piimanduses tema sõnul varemgi esinenud: hinnad liiguvad alla ja sealt ka üles. Samas tunnistab ta, et lisandunud on veel üks riskifaktor – Hiina tollitariifid, mille täit mõju EL-i piimaturule ei osata ette näha. Üldine ebastabiilne majanduskeskkond teeb tootjate jaoks pikaajalise planeerimise keeruliseks ning suurendab vajadust ettevaatlike ja hästi läbikaalutud otsuste järele.
Reeglid ja tegelik tootmiselu
Kruusla hinnangul ei ole loomakasvatuse suurimaks väljakutseks mitte tootmisvõimekus ega turuolukord tervikuna, vaid kasvav lõhe tegeliku tootmiselu ja selle reguleerimise vahel. Loomakasvatus on pika tsükliga tegevusala, kus otsuseid tehakse aastateks ette, samas kui nõuded ja nende tõlgendused muutuvad märksa kiiremini. Tema sõnul ei arvestata regulatsioonide kujundamisel alati sellega, et loomapidamine on elav ja kompleksne süsteem, kus loomade heaolu, töökorraldus ja majanduslik tasakaal on omavahel tihedalt seotud.
Ühe konkreetse näitena toob ta noorkarja karjatamise nõuded. Ta rõhutab, et keegi ei vaidle vastu karjatamise väärtusele ega selle rollile loomade heaolu tagamisel, kuid probleem tekib siis, kui nõuded muutuvad jäigaks ega arvesta farmide tegelikku asukohta ja ümbrust. Paljud tootmisüksused paiknevad tiheasustuse vahetus läheduses või piirkondades, kus sobivad karjamaad ei asu lauda kõrval. Sellisel juhul ei ole karjatamine pelgalt küsimus loomade õue laskmisest, vaid toob kaasa rea praktilisi ja vastutust nõudvaid küsimusi. Loomade liikumine üle teede või läbi asustatud alade eeldab ajutiste karjaaedade rajamist, lisatööjõudu, pidevat järelevalvet ning kooskõlastusi. Samuti suureneb risk olukordades, kus noorloomad satuvad liikluse, kõrvaliste isikute või koduloomade lähedusse. Kui siia lisada ka taudide leviku riskid, muutub olukord veelgi keerukamaks.
Tema sõnul satuvad farmerid sellistes tingimustes sageli valiku ette, kus loomade tegelik heaolu ja nõuete vormiline täitmine ei pruugi enam kattuda. Märgadel suvedel või ebasobivatel maadel võib kohustuslik karjatamine põhjustada sõrgade ja terviseprobleeme ning tuua kaasa lisakulusid, mida regulatsioonid ei arvesta. „Need ei ole teoreetilised riskid, vaid igapäevane praktika,“ rõhutab Kruusla.
Probleem ei ole tema sõnul toetusmeetmetes endis, vaid selles, kuidas tingimusi kujundatakse ja rakendatakse. Üha detailsemad nõuded ja kontrollimehhanismid jätavad tootjale vähe otsustusruumi ka olukordades, kus kohalikud olud eeldaksid teistsugust lahendust. Kruusla hinnangul vajaks loomakasvatus rohkem paindlikkust ja usaldust tootjate professionaalsuse vastu. „Farmer teab oma loomi ja oma maad paremini kui ükski määrus,“ lisab ta. Ilma pika vaatega ja tegelikku elu arvestava poliitikata muutub areng tema sõnul pigem ettevaatlikuks ja kaitsvaks kui edasiviivaks ning see pidurdab kogu sektori arengut.
Investeeringud ja vaade tulevikku
Avo Kruusla juhitava Kaska-Luiga OÜ ning sellega seotud ettevõtete tegevus mõjutab rohkem kui 50 töötajat, mis maapiirkonna kontekstis tähendab märkimisväärset vastutust, seetõttu tuleb otsuseid teha pika vaatega ja läbimõeldult. Ettevõtte juhtimine põhineb pereettevõtte mudelil, kus lapsed on asunud vanemate kõrvale ning osalevad aktiivselt nii igapäevases juhtimises kui ka pikaajaliste otsuste tegemises. Kruusla sõnul ei ole tänase tootmismahukuse juures võimalik tegutseda üksinda – mitme omavahel seotud piimakarja- ja piimatootmisettevõtte toimimine eeldab vastutuse jagamist ja meeskonnatööd.
Hoolimata ebakindlast majanduskeskkonnast ei ole Kaska-Luiga OÜ oma arenguplaanidest loobunud. Ettevõtte lähiaastate suurim otsus on pea kümne miljoni euro suurune investeering uude farmihoonesse, mille valmimine on kavandatud 2027. aastaks. Kruusla sõnul ei tasu seda sammu tõlgendada usuna erakordselt soodsasse turuolukorda. Tema hinnangul on tegemist vältimatu otsusega, et säilitada tootmise toimivus ja konkurentsivõime pikemas vaates. Uued lahendused tähendavad paremaid töötingimusi, tõhusamat loomapidamist ja väiksemat kulusurvet tulevikus.
Ettevalmistused farmi suurendamiseks algasid pea kolm aastat tagasi, kui laienemisotsus sai tehtud. Sinna aega jäi ka sobivate piimaveiste valimine karja suurendamiseks, vajalikud seemendused ning hilisem loomade poegimine. Nii suure hulga vasikate kasvatamine nõuab head planeerimist ja täpset ajastust.
Toetuste rolli hindab Kruusla emotsioonivabalt. Kui need aitavad investeeringut ellu viia, on see oluline leevendus, kuid otsus investeerida ei põhine nende laekumisel. „Plaane tuleb teha nii, et ettevõte saaks hakkama ka siis, kui toetused muutuvad või jäävad ära,“ selgitab ta. Samas peab ta oluliseks, et toetuspoliitika arvestaks tootmismahtude ja vastutuse tegelikku jaotust sektoris. Suuremad ettevõtted annavad ligikaudu 80 protsenti Eesti piimatoodangust, kuid praegune süsteem ei peegelda seda alati piisavalt selgelt. Ta ei sea kahtluse alla väiksemate tootjate toetamist, kuid leiab, et süsteem võiks olla läbipaistvam ja diferentseeritum. Üheks lahenduseks võiks olla eraldi toetusliinid suurtele ja väikestele ettevõtetele, kus arvestatakse nii võrdse kohtlemise põhimõtet kui ka tootmismahtudest tulenevat vastutust. Tema sõnul aitaks see vältida vastandumist sektoris ning annaks selgema pildi sellest, millist rolli täidavad eri suurusega tootjad Eesti toidujulgeolekus.
Järgmisse aastasse vaadates ei oota Avo Kruusla kiiret õitsengut ega ka järsku langust. Pigem eeldab ta tasakaalupunkti, kus tootmine jätkub ning suuremad riskid on otsustes juba arvesse võetud. Tema hinnangul eeldab loomakasvatus pika vaatega tegutsemist ja järjepidevaid otsuseid – ning selle eelduseks on keskkond, kus tootjatel on võimalik tegutseda rahulikult, stabiilselt ja etteaimatavate reeglite alusel.
Hea teada:
Avo Kruuslaga vestles Juuli Nemvalts.