Usbeki farmerite külastusel räägiti paljust muustki: lihaveisekasvatajad ootavad, et toetuste poliitika oleks sarnane piimaveiste omaga, kuna lihaveise kasvatamine on suurte kuludega, erinevalt laialt levinud arvamusele. Pärssivaks teguriks loetakse sektoris aruandlusmahu tõusu, mis kunstlikult paisutab farmipidajate tööde mahtu.
Anija vallas lihaveiseid kasvatav Jane Mättik ettevõttest Pirgo Angus OÜ ütles pärast Usbekistani farmerite külastust, et selline mitme päevane farmide külastus sobib hästi kolmandate riikide loomakasvatajatele. „Osad tänasest grupist tulevad kohe pärast ringireisi lõppu Lätist Eestisse tagasi, et osta meie farmidest piima- ja lihaveiseid. Seega said nad siit kinnitust, et meie loomad neile sobivad ja meie loomapidamise praktikad on vastuvõetavad,“ lausus ta.
Detailid määravad
Mättiku sõnul on usbekkidel meilt palju õppida. Eriti, mis puudutab just loomapidamise nüansse ja spetsiifilisi detaile. Näiteks kasvatatakse Usbekistanis lihaveiseid enamasti suuremates, nuumamisel põhinevates ja vaid mahule orienteeritud farmides ja liha kvaliteedi küsimustega veel sellisel määral nagu meil ei tegeleta. Palju mängib siin rolli nende teistsugune toiduvalmistamise kultuur, usub Mättik. „Mina pakkusin neile grillitud veisesteiki, mis on meie kultuuris kvaliteedimärgiks ja mida hinnatakse-tunnustatakse ning mis peabki olema hea kvaliteediga. Nemad seevastu söövad tervet looma ja nad oskavad seda ka vastavalt valmistada. Selleks ei pea olema kõige marmorjama struktuuriga steik, et nemad seda sööks. Veiseliha on nende jaoks pigem esmatarbekaup, kuna nad teevad kõiki toite lamba- ja veise lihast, ja siin on neil meilegi palju õpetada“ selgitas ta.
Mättik, kes ise kasvatab anguse tõugu lihaveist usub, et usbekid said farmide külastusega hea ülevaate erinevatest veisetõugudest ja mõistavad nüüd paremini tõugude eripärasid ning suudavad hinnata, kui palju mõni lihaveisetõug sööta vajab. Usbekistanis on veiste põhitoiduks siiski mais, kuid selle kasvatamine nõuab tugevamat põllu väetamist, et vältida maa kurnamist. „Oleme just sellel põhjusel püüdnud vältida ainult maisisiloga loomade toitmist. Üritame maksimaalselt ära kasutada meie loodusressursse. Meil Eestis on see põhimõte, et lihaveis on rohumaapõhine ehk meil on loomadele söötmiseks rohusööda kultuurid, kas karjamaana või silo tootmiseks,“ rääkis ta. „Olen seda ka varem öelnud, et Eesti lihaveise kasvataja on pidanud olema kitsastest oludest tingituna väga nutikas aga seetõttu ei tohi teda karistada nagu tänast toetuspoliitikat vaadates tehakse,“ oli Mättik kriitiline.
Takistavad uskumused
Jane Mättik, kes on lihaveiste kasvatamisega tegelenud viimased paarkümmend aastat, on mures ametnike hoiakute pärast nagu ei vajaks lihaveis kasvamiseks mingit erilist hoolitsust ja hooneid. „Unustatakse ära, et kõik loomad vajavad kasvamiseks loomade heaolule vastavaid pidamistingimusi, vanusest ja elusmassist lähtuvalt toitaineid ja tasakaalustatud sööta. Ja kõik see on samasugune töö, mis on seotud kulutustega, nagu igas valdkonnas, millega tegelemisel on vaja toit nii enda kui tarbija lauale tuua,“ pahandas Mättik, kelle karjas on 110 ammlehma, pluss noorloomad ja vasikad. Tänavu aasta poegimisperioodi lõpuks on tal karjas kokku 277 looma ja sinna hulka on arvatud ka tõupullid.
Mättiku sõnul on lihaveisekasvataja riskid loomakasvatuses suuremad, kuna aasta jooksul saavad nad veiselt vaid ühe toodanguühiku ehk vasika ja kui see mingil põhjusel kehvasti kasvab või isegi sureb, on ainult ammlehma pidamine terve aasta jooksul üsna kahjumlik tegevus, sest keskkonnateenuse pakkumist ja mullaviljakuse tõstmist läbi karjatamise ja orgaanilise väetise tootmise ei osata meil veel piisavalt ei hinnata ega väärtustada.
Usbeki farmeritega suheldes koorus välja palju kitsaskohti, mida saaksime neil Eesti veisekasvatuse praktikatest ja edumeelsetest kogemustest lähtuvalt aidata lahendada. „Ikka ja jälle jõudsime jutujärjega sinna, et nad ootaksid meie spetsialiste nende farme Usbekis kohapeal konsulteerima – olgu see siis farmi management, söötmine või seemendus ja veterinaaria. Ühtlasi sai meie ammlehmade pidamispraktikaid vaadeldes taaskord kinnitust, miks nad meie käest just nuumaloomi lihaveiste puhul osta soovivad – ikka selleks, et nende kliimatilistes oludes on ammlehmade pidamine vasikate saamiseks keeruline ja kulukas, ning oluliselt mõistlikum on osta nuumloomi kiirema lihamüügi käibe saavutamiseks ja tarbijate nõudluse rahuldamiseks,“ lausus Mättik.
Piima väärindamine ja tootmine
Lõunaks jõudsid külalised Tartumaale, Valio Eesti AS Laeva Meiereisse, kus tehase juht Andrus Mölder neid isiklikult tervitas ja tegi piimatööstuses ringkäigu. Esmalt anti külalistele ülevaade Valio Eesti piimatööstuse tootmismahtudest ja tutvustati viimaseid uudistooteid. Usbekkide hinnangul olid joogijogurtid eriti maitsvad, rääkimata uutest murakamoosi täidisega kohukestest. Meiereis jagus uudistamist rohkesti, eriti pakkus huvi piimatoodete kilepakendamise liinid, mille tegevust isegi mobiilidega filmiti.
Pärast meierei külastust oli paras aeg sõita Avo ja Galina Kruusla juurde Põlgastesse, kellele kuuluv Kaska-Luiga OÜ asub Kanepi vallas ning on Põlvamaa üks suurimatest piimatootjatest. Väärib mainimist, et peremees Avo pärjati tänavu veebruaris presidendi poolt Valgetähe V klassi teenetemärgiga, kui põllumees, piima- ja teraviljatootja ning tõuaretaja. Peremehe sõnul oli saadud tunnustus pigem märk kogu perele ja meeskonnale, et tööd on tehtud pühendumise ja hoolega. „Suurem sõnum oli ehk, et põllumajandus polegi nii lootusetu valdkond nagu mõned kipuvad arvama. Kuigi muresid, mis meele mõruks teevad, leidub,“ lausus ta. Lisades, et peaasjalikult on need tekitatud väljaspool põllumajandus valdkonda. Üheks neist, mida ta nimetab, on nn rohepesu teema, mis võtab ettevõtetelt meeletu ressurssi. „Küll räägitakse, et nüüd hakkame mõõtma ühe või teise tegevuse mõju aga ei teata täpselt kuidas, mida mõõta ja puuduvad ühtsed metoodikad selleks. Ma tahaks teada saada, kes sellest kõigest kasu saavad. Selles „hallis tsoonis“, kus keegi midagi täpselt ei tea, on alati olemas ka kasu saajad,“ on peremees muutuste juures kriitiline. Lisaks on tema sõnul takistavaks teguriks tohutu bürokraatia. Ta ennustab, et kui nii edasi jätkub, on põllumehi kontrollivaid ametnikke varsti rohkem, kui põllumehi.
Sektori edusammudest rääkides tõi Kruusla välja, et rahul saab olla põllumeeste teadmiste ja kogemuste pagasiga, mis laseb sektoril tulemuslikult tegutseda. „Suureks plussiks on, et suudame ennast muutuvate olude sunnil kiiresti ümber häälestada, mitte nagu algusaastatel, et kui loomakasvatajal hakkas halvasti minema, siis oli ainukeseks lahenduseks loomade lihakombinaati saatmine ja karja likvideerimine. Praegu suhtutakse asjadesse palju professionaalsemalt ja otsitakse lahendusi ning lahendusi leitaksegi,“ kiidab Kruusla sektori võimekust.
Külalistel oli võimalik tutvuda kogu farmikompleksiga, mis koosneb seitsmest laudast nii veistele, noorloomadele, kui vasikatele. Usbekkidele pakkusid huvi lüpsikarusell ja robotlüpsisüsteem, mille töötamist filmisid kõik külalised.
