Eesti piimakarjades on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud märkimisväärne nihe, mida sageli käsitletakse kui arengut ja efektiivsuse kasvu. Mullikad poegivad üha nooremalt. Kuid kui vaadata andmeid tervikuna, tekib küsimus: kas varasem algus tähendab ka paremat tulemust – või lühemat ja madalama toodanguga elu karjas? Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuraamatu ja aretusosakonna juhataja Anneli Härmson sõnul on
Aretuskonverents 2026 toob kokku Eesti ja rahvusvahelised eksperdid, et avada loomakasvatuse tulevikusuunad genoomikast kuni eetilise tootmiseni. Fookuses on teaduspõhised lahendused, mis aitavad tõsta karjade tootlikkust ja vastupidavust. Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoda korraldab 20. veebruaril Aretuskonverents 2026, kus lisaks aretuse tulevikusuundadele pööratakse tähelepanu loomade heaolu käsitlemisele ning otsitakse tasakaalu majanduslike eesmärkide ja eetiliste ootuste vahel. Hübriidkonverentsi
Põlistõu säilitamine nõuab senisest selgemaid valikuid ja riigipoolseid otsuseid. Eesti maakarja püsimajäämine on kriitilises seisus ning ilma sihipäraste sammudeta ähvardab Eesti põlistõugu hääbumine, tõdeb Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi juhatuse liige Viktoria Gošovski, vaadates otsa alanud aasta plaanidele. Kui möödunud aastat kokku võttes oli maakarja tõu arengus keeruline esile tuua suuremaid edusamme, siis tänavu soovib selts
Noorveiste kasvatamises tehtud vead maksavad piimatootjale suure osa karja tulevikust. Kui mullikad seemendatakse ja nad poegivad enne füsioloogilise küpsuse saavutamist, jääb nende piimatoodang püsivalt madalamaks ning soovitud taset ei ole hiljem võimalik saavutada. Seda nähtust tuntakse erialakirjanduses kui „Peter Paani probleemi“ – loomad jõuavad lüpsikarja, kuid ei kasva kunagi täiskasvanud lüpsilehma tootmistasemeni. Noorveiste kasvatamine on