Põlistõu säilitamine nõuab senisest selgemaid valikuid ja riigipoolseid otsuseid. Eesti maakarja püsimajäämine on kriitilises seisus ning ilma sihipäraste sammudeta ähvardab Eesti põlistõugu hääbumine, tõdeb Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi juhatuse liige Viktoria Gošovski, vaadates otsa alanud aasta plaanidele. Kui möödunud aastat kokku võttes oli maakarja tõu arengus keeruline esile tuua suuremaid edusamme, siis tänavu soovib selts
Noorveiste kasvatamises tehtud vead maksavad piimatootjale suure osa karja tulevikust. Kui mullikad seemendatakse ja nad poegivad enne füsioloogilise küpsuse saavutamist, jääb nende piimatoodang püsivalt madalamaks ning soovitud taset ei ole hiljem võimalik saavutada. Seda nähtust tuntakse erialakirjanduses kui „Peter Paani probleemi“ – loomad jõuavad lüpsikarja, kuid ei kasva kunagi täiskasvanud lüpsilehma tootmistasemeni. Noorveiste kasvatamine on
Kanada lammaste föderatsioon tõi selle nädala Facebooki postituses esile teema, mis kõnetab kogu loomakasvatussektorit: kuidas kujunevad otsused ja tulemused olukordades, kus loomahaigused levivad kiiresti ning avalikkuse ja ametkondade tähelepanu on erakordselt terav. Nende sõnum on selge – kriitilisel hetkel määrab edaspidise kahju mõjuulatuse eelkõige see, kui täpne, ajakohane ja usaldusväärne on info, millele reageerimine tugineb.
„Ühest heast aastast ei tohi ennast ära petta – loomakasvatus vajab eelkõige stabiilsust, mitte hüplevaid hinnatippe ja -põhjasid,“ ütleb Tanel-Taavi Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees. Tema hinnangul näitas 2025. aasta, et Eesti loomakasvatusel on tugev potentsiaal, kuid samal ajal tõi see selgelt esile ka sektori haavatavuse – investeerimisjulgus on madal, hinnad ebastabiilsed ning mitmed